Vallaslaps. Eevi Altma abielu

Helmi Mäelo

Helmi Mäelo (1898 – 1978) kuulub küll eesti kirjanduse pagulasautorite nimistusse, kuid tema kirjanikutee sai alguse enne Teist maailmasõda kodumaal. Tuntuse saavutas ta käesoleva romaanidiloogiaga “Vallaslaps. Eevi Altma abielu”, mis ilmus eraldi raamatutena 1934. ja 1935. a Tartus, ja seda just kõlbeliste küsimuste julge käsitlemise, laiemalt n-ö naisteema tõttu. Mõlema romaani peategelane Eevi on lastekodulaps, keda loomuomane läbilöögivõime viib kõigist elutakistustest hoolimata aina kõrgemale, samal ajal kui mõned tema suguõed jäävad elule selgelt alla või lähevad kergema vastupanu teed.

Mäelo Helmi

Vallaslaps. Eevi Altma abielu

VALLASLAPS

1

„Ema, ära sure… ära sure, ema,” nuuksub kaheksa-aastane Eevi põlvili haige ema voodi ees.

Ema lahjunud käsi nihkub vaevu rinnalt ja otsib lapse nutust vabisevat pead. Raskelt jääb ta sinna viivuks peatuma, kuni vajub kompsatades alla voodiservale.

„Ema, ära sure… sa ei tohi surra!” ahastab laps järjest meeleheitlikumalt, ema lahjunud ja kalbet kätt vastu palet litsudes.

„Pean… laps… kõik on… otsas…” kuulduvad lapse nuuksete vahele haige üksikud sõnad.

„Ei, ema, ei, ei, sa ei tohi surra, ma ei lase, ei lase…” Lapse nutust niiskunud käed haaravad ema õlgade järele, nagu tahtes oma jõuga neid kiskuda tagasi koleda surmamehe avatud sülelusest. Jõuetult langeb aga temagi keha nagisevale puuvoodile, mattes veelgi raskemaks surija viimsed hingetõmbed.

„Ema, ei, ema… sa ei sure veel, kuhu jään mina?”

Viimased lapse sõnad tuksatavad vastu haige näos. Keel niisutab korduvalt huuli, suu avaneb, kuni alles mitmete katsete järel kuulduvad sõnad.

„Lähed… isa… isa… juurde… võtab… ta…”

„Isa!” hüüatab laps ja vabastab voodi oma raskuse alt. „Isa,” kordab ta veel, hetkeks naeratades ja emale küsivalt otsa vaadates.

Kunagi varem ei olnud ema talle kõnelnud isast. Alles möödunud kevadel oli ta viimast korda küsinud oma isa järele. Siis oli ema jäänud nii kurvaks ja vastanud, et maailmas on küllalt isata lapsi, ja ega need olegi teistest halvemad. Kogu päeva oli ema siis olnud kurb, oli kõnelnud rohkem kui harilikult inimese enese tublidusest ja püüetest, mille järgi teda elus hinnatakse. Eevi otsustas siis oma südames mitte kunagi enam ema kurvastada. Kuid imelik, mida tõrjuvamalt ta sellest mõtles, seda põletavamalt otsis küsimus temas vastust. Ta jälgis tänaval teisi lapsi, eriti kui need kõndisid oma isa käekõrval. Ta püüdis neid vaadelda võimalikult lähedalt, et veenduda nende õnnelikus pilgus. Igatsus isaõnne järele tema südames kasvas iga rõõmsa naeratusega, mida ta tabas möödujailt. Kui ta mõnede laste nägudelt luges rahulolematust või ükskõiksust, mõtles ta lohutuseks ema sõnadele, et inimene sageli ei mõista hinnata seda, mis tal on käes. Küll Eevi mõistaks! Oi, kuidas ta oleks õnnelik, kui võiks kordki istuda oma isa süles, tugev käsivars ümber piha, nagu ta tihti nägi pargis lapsi istuvat.

Veel rohkem köitsid tema tähelepanu need lapsed, kes kepslesid, üks käsi isa pihus, teine ema omas. Kuidas need lapsed harilikult hõiskasid, kuidas nad vadistasid! Kuigi Eevi on nendest palju suurem, kepsleks ta kindlasti veel, oi, kuidas kepsleks ja hõiskaks!

Teisel koolinädalal sai Eeva isaküsimus uue tõuke. Ühel päeval laskis õpetaja kõikidel õpilastel valju ja selge häälega nimetada oma isa ja ema nime. Eevi kuulatas. Millegipärast hakkas tema südameke rinnakoopas otse vasardama. Juba oli pool klassi läbi, ja kõik olid nimetanud mõlemad nimed. Siis jõudis järjekord keskmise rea viimase pingini, kus istus poiss, kelle ninaalune oli alati märg, rõivad määrdunud ja kortsunud, käed ja kõrvaaugud alati mustad. See poiss nimetas ainult oma ema nime, ja sedagi vaevalt kuuldavalt. Õpetaja küsimuse peale, kas poisi isa on surnud, vastas küsitav: „Ei tea.” Teine, tema kõrval istuv poiss tõstis kohe käe üles ja vastas, enne kui temalt jõuti