Verine kamber
Angela Carter
„Verise kambri” jutustused põhinevad muinasjuttudel või rahvapärimusel. Autor on öelnud, et tema eesmärgiks ei ole olnud kirjutada lugude uusversioone, vaid selitada välja nende latentne sisu. Ühtlasi on ta püüdnud rikkuda naiste kujutamise tava muinasjuttudes – koos uue kujuga on lood saanud ka uue tähenduse. Kogumikus on meelas ja barokne töötlus „Sinihabemest”, mitu versiooni „Kaunitarist ja koletisest”, humoorikas „Saabastega kass” ja veel mitu tuntud arhetüüpset lugu, mida vaadeldakse uue nurga alt. Angela Carteri viis muinasjuttude tõlgendusvõimalusi näidata ja nende sisu avada on olnud eeskujuks mitmele kirjanikule ning ka A.S. Byatt on öelnud, et oma raamatute kirjutamisel sai ta julgustust just Carteri teostest.
Angela Carter
Verine kamber
Verine kamber
Ma mäletan, kuidas lebasin tol ööl magamisvagunis ärkvel hellas, sulnis erutusjoovastuses, õhetav põsk surutud vastu padja laitmatut linast püüri ja südamelöögid matkimas suurte kolbide liikumist, lükkamas lakkamatult edasi rongi, mis kandis mind läbi öö, ära Pariisist, ära tüdrukupõlvest, ära ema korteri valgest, suletud vaikelust abielu ettearvamatule maale.
Ja ma mäletan, et kujutlesin õrnusega, kuidas selsamal hetkel liigub ema aeglaselt ringi seal kitsas magamistoas, mille ma olin igaveseks seljataha jätnud, voldib kokku ja paneb ära kõik mu väikesed mahajäänud asjad, laialiloobitud rõivad, mida ma enam ei vaja, partituurid, mille jaoks mu kohvrites ruumi ei leidunud, kontserdikavad, mille ma olin hüljanud – ta viivitab selle rebenenud paela ja tolle luitunud foto juures kõigi nende poolrõõmsate, poolkurbade tunnetega, mis valdavad naist tema tütre pulmapäeval. Ja keset oma mõrsjarõõmu tundsin ma kaotusepistet, otsekui oleksin ma siis, kui mu mees mulle kuldvõru sõrme pani, tema naiseks saades mingil viisil lakanud olemast oma ema tütar.
Kas sa oled kindel, küsis ema, kui toodi kohale hiiglaslik karp pulmakleidiga, mille mu tulevane mees mulle ostnud oli, see oli pakitud siidipaberisse ja seotud punase paelaga nagu jõulukingitus või suhkrustatud puuvili. Kas sa oled kindel, et armastad teda? Emagi jaoks oli mustast siidist kleit, sellise tuhmi vikerkaarevärvilise läikega, nagu on õlikihil veepinnal, uhkem kui ükski rõivas, mida ta oli kandnud oma Indo-Hiina rikka teekasvataja tütre seiklusrikkast tüdrukupõlvest saadik. Minu kullinäoline ja alistamatu ema – milline teine üliõpilane konservatooriumis oleks saanud kiidelda sellega, et tema ema oli astunud trotslikult vastu džonkitäiele Hiina piraatidele, põetanud katku ajal tervet küla, lasknud oma käega maha inimsööja tiigri ning teinud seda kõike veel enne, kui ta oli minuvanuseks saanud?
„Kas sa oled kindel, et armastad teda?”
„Ma olen kindel, et tahan temaga abielluda,” vastasin ma.
Ja rohkem ma öelda ei kavatsenud. Ema ohkas, otsekui oleks see temas vastumeelsust tekitanud, et ta võis lõpuks pagendada vaesusetondi selle tavapäraselt kohalt meie kasina laua ääres. Sest ema ise oli rõõmuga, skandaalselt ja trotslikult endast armastuse pärast kerjuse teinud, aga ühel ilusal päeval ei tulnud tema uljas sõdur enam sõjast tagasi ja jättis oma naisele ja lapsele päranduseks pisarad, mis päriselt ei kuivanudki, medaleid täis sigarikarbi ja vanaaegse teenistusrevolvri, mida minu raskustes hunnitult ekstsentriliseks läinud ema kandis alati oma ridikülis, juhuks kui – küll ma narrisin teda – teda koduteel vürtspoest ootamatult ründavad teeröövlid.
Aeg-ajalt paiskusid ettetõmmatud aknakatetele tulede kiirtevihud, otsekui oleks raudteekompanii valgustanud mõrsja pühitsemiseks eredalt kõiki jaamu, millest me läbi sõitsime. Mu atlassist öösärk oli äsja pakendist välja raputatud, see oli libisenud üle mu tütarlapselikult kikkis rindade ja õlgade, paindlik nagu raskest veest rõivas, ning hellitas mind nüüd erakordselt õrritavalt ja nügis end mõistaandvalt mu reite vahele, kui ma oma kitsal asemel rahutult vähkresin. Tema suudl