Ja sada surma

Marje Ernits

Oma kolmekümnenda romaani on Lõuna-Eesti kirjanik Marje Ernits pühendanud Eesti Vabariigi 100. juubelile ja valinud selle pealkirjaks Lydia Koidula tuntud luulerea. Loo tegevus toimub Eesti omariikluse algaastail vaheldumisi nii linnas kui selle lähistel maakohas. Pärast vana peremehe surma pärib Luige talu poeg Lembit, tema õde Erna kolib elama linna. Tartu Tütarlaste Koolis hea hariduse saanud Erna saab tööd kondiitrina, hiljem aga siirdub riigitööle. Kui ta kihlatu 1918. a Petrogradist naaseb, loodavad noored abielluda, kuid peigmeest tabab õnnetus ja ta ei jõuagi altari ette. Noor naine töötab püüdlikult ja raske haiguse kiuste jõuab elus iseseisvalt edasi. Vend Lembit on aga läbinisti talupidaja ning ta ei mõtlegi muust kui oma talust, maast ja kariloomadest, otsides võimalust oma unistuste teostamiseks. Eesti oma riigi loomine, Tartus sõlmitud rahuleping ja poja sünd innustavad teda talu majandamiseks mõndagi uut ette võtma, sealhulgas alustama tulutoova linakasvatamisega. Põnevaid uuendusi aitab tal ellu viia talu sulane, kes kaotas oma isatalu sõja päevil. Romaani tegelased on tublid Eesti inimesed, kes visa ja püüdliku tööga panid aluse noore riigi õitsengule ja kestmajäämisele.

Marje Ernits

Ja sada surma

Ja sada surma

Mu isamaa on minu arm,

ei teda jäta ma,

ja peaksin sada surma ma

seepärast surema!

В В В В L. Koidula

Erna oli seda päeva kaua oodanud ja kui saabus hommik, läks ta juba varavalges vaksalisse, istus ooteplatvormil pingile ning jäi rongi saabumist ootama. Aegamisi kogunes perroonile teisigi inimesi ning siis hakkas kaugusest kostma auruveduri puhkimist. Kätt vastu rinda surudes tundis noor naine, kuidas ta süda relssidel kolksuvate rataste rütmis lööma hakkas ning pilk pingsast vaatamisest ähmaseks muutus.

Kas Eedik ikka tuleb ja kas ta tunneb mind ära… või mina teda, küsis Erna endalt. Ta polnud oma kihlatut neli aastat näinud ning temalt saadetud kirjugi võis ühe käe sõrmedel üles lugeda. Viimane neist oli aga väga üheselt teatanud kuupäeva, millal ja millise rongiga pidi mees tagasi kodulinna saabuma.

Kui esimesed reisijad peatunud rongi tamburilt platvormile trügisid, oli nende seas palju karkudel ja kaaslaste toel kõndivaid soldateid, kuid kas ka Eedik Juurak, seda võis vaid oletada. Mees oli oma haavata saamisest ja Petrogradi hospidalis viibimisest teatanud juba läinud suvel, aga tema koju naasmine oli seni teadmata põhjustel viibinud.

Erna oli viimaste aastate jooksul tihti Eedikule mõelnud, aga ta oli ka enda ja oma plaanide üle arutlenud. Mõnikord tundus talle, et kui tema peigmees nii kaua kodumaast ja temast eemal oli, siis ta ehk polnudki see ainus ja õige. Oleks Eedik juba siis, peale Petrogradi hospidalis viibimist koju naasnud, põetanuks Erna teda kodus edasi ning nad oleksid ehk taas lähedaseks muutunud, aga nüüd polnud neiul õrna aimugi, keda ta tegelikult ootas.

Pagaritöökojas, kus Erna töötas, oli talle aja jooksul mitmeid kavalere külje alla pugenud, kuid tema oli kirikukantslist maha hüütud kihlust aus pidanud ja kõigile kosilastele ära öelnud. Mõnikord ta isegi kahetses seda kihlust, eriti siis, kui pagariäri peremehe poeg talle koos Raatuse kohvikus peakondiitri ametikohaga ka südant pakkus, mis mõistagi käis koos käepalumisega. Sellisest ettepanekust äraütlemine kõigutas kõvasti Erna naiselikku meelekindlust, aga mõjutas ka karjääri, ent õnneks jättis vana peremees talle töökojas koha alles ja see oli omamoodi kiitus tema ametioskustele.

Kui rongilt saabujaid platvormil aina vähemaks jäi ja Eedikut ikka veel näha polnud, tundis Erna isegi mõningast kergendust. Igaks juhuks otsustas ta veel pisut oodata ja perrooni lõpuni jalutada. Märganud esimese vaguni juures veduri aurupilves kolme meest, kes omavahel vestlust pidades jalalt jalale tammusid ja ägenenud sõnavahetuse järel valjult naerma puhkesid, tundis Erna nende seas ära Eediku hääle.

Naerda Eedik mГµistis ja seda juba karjapoisipГµlves, siis kui ta suveks li