Billy Elliot

Melvin Burgess

Billy Elliot elab vaesuses vaevlevas Yorkshire’i söekaevanduslinnas. Tema isa tahab, et poiss õpiks poksimist nagu temagi, kuid Billyl on muud mõtted. Saanud innustust kohalikult õpetajalt, on ta võtnud nõuks sootuks teistsuguse tuleviku poole tantsida. Melvin Burgess on Lee Halli originaalkäsikirja alusel kirjutatud romaanis tabanud suurepäraselt nii filmi kui ka muusikali hinge.

Billy

Ta on kõlupea, mu vend, ma vihkan teda. Aga tal on muusikas hea maitse. Tal on alati kõrvaklapid peas, kui mina läheduses viibin, et ma midagi ei kuuleks. Nagu õhk kuuluks talle või midagi. Ta keeraks muusika rulli ja pistaks endale perse, kui saaks.

Mul pole viimasel ajal eriti võimalust üksi olla, kui välja arvata varahommikul enne kooli, mil isa ja Tony on väljas piketeerimas. Oli parem, kui nad töötasid. Sain tulla koolist koju ja kuulata tundide viisi just seda, mis pähe tuli. Memmele meeldib ka muusika. Isa arvates on see vaid moodne jamps, aga memm on liiga vana, et millestki seesugusest hoolida. Ta ei anna mind kunagi välja. Talle ei jää see, mida teeme, arvatavasti niikuinii meelde. Niipea kui isa ja Tony on ära läinud, panen muusika hommikusöögi valmistamise ajaks mängima. Memm ei suuda oma jalgu paigal hoida. Kuulen teda kaasa laulmas veel enne, kui ta on voodist väljas. Mõnikord tõuseb ta üles ja nõksutame üheskoos mööda tuba ringi. Ta teeb neid poose, kus käed on õhus, üritades samal ajal ühe jala peal tasakaalu hoida ja baleriini moodi ringiratast keerutada – ainult et ta on juba peaaegu kaheksakümmend ega saa enam kuigi hästi kõndida, tantsimisest rääkimata.

„Las käia, memm! Bugi-vugi!” Mu isa ja Tony üritavad teda takistada, sest nende arvates teeb memm end lolliks. Noh, aga kes teda pealt näeb? Ainult meie, kes me oleme tema pere. Kui ta end pere ees lolliks ei või teha, kus siis veel? Tal peaks olema lubatud tantsida ja päev läbi muusikat kuulata, kui ta seda vaid tahab, aga minu vend on liiga kitsi ega luba kellelgi kuulda midagi peale omaenda hääle.

„I danced myself right out the womb,

I danced myself right out the womb.

Is it strange to dance so soon?

I danced myself right out of the womb.”[1 - Viidatud T. Rexi laulule „Cosmic Dancer” – siin ja edaspidi tõlkija märkused.]

Tuleb tuttav ette? See lööb kogu maja helisema. Ja, oh paganamas, see oli lihtsalt … suurepärane.

Hakkasin munade keema panemise ajal laua ümber tantsu lööma, imiteerides kitarrimängu. Seesugune muusika kohe paneb liikuma. Mina ja minu parim sõber Michael kujutasime väikestena ikka ette, et oleme rokkstaarid. Michael pani õe satiinist pidžaama selga – teate küll, glämmrokk – ja meikis ennast ja värki, nii et nägi välja nagu Bowie või Marc Bolan. Mul oli ükskõik, kas nägin kellegi moodi välja või ei; mulle meeldis lihtsalt muusika. See oli võimas.

Kutsusin Michaelit siis pedede pedeks ja ta kargas mulle turja ja andis koslepi.

„Cosmic Boogie” kestab just piisavalt kaua, et munad pehmeks keeks – täpselt nagu memmele meeldib. Võtsin munad välja, panin peekritesse, sättisin kandiku kenasti valmis ja puha. Seejärel võtsin kogu kupatuse kätte, lükkasin memme toa ukse jalaga lahti ja astusin tantsiskledes sisse.

„Juhhuuu, memm, siin tantsiv kelner!” nõksutasin ringi, andsin endast parima, et munad pesast ei lendaks … ja seda paganama vana tegelast polnudki seal.

Pärgel! Panin kandiku kolksatuse saatel käest ja tormasin uksest välja. Isa lööb mu maha, kui memme ära kaotan. Ta kadus kord terveks hommikuks. Politsei korjas ta lõpuks kusagilt Jesmondi raudteejaama juurest üles. Kuidas põrgu päralt ta sinna sai, teab vaid vanajumal ise. Isa arvab, et küllap üritas memm minna külla kellelegi, kes on juba viiskümmend aastat surnud.

Sööstsin tagumisest väravast välja tänavale, kisendades täiest kõrist: „Memm! Memm!” Ta suudab mind alati surnuks ehmatada, see meie memm. Ta pole võimeline enese eest hoolitsema. Pöörad üheks hetkeks selja ja viuh! – ongi läinud. Asi