Hetk enne homset

Kaja Sepp

Teismelise Erle pere kolib pärast ema uut abielu maale ja ema jääb lapseootele. Maal tekib Erlel kohalikest noortest uus sõpruskond, puhkeb armastus, aga ka konfliktid. Eraldi liiniks kasvab noorte soov pääseda superstaarisaatesse ning sellest tekivad uued võimalused ja probleemid. Kuidas kasvada pereks? Kes on tõelised sõbrad ja kelle peale võib loota? "Hetk enne homset" on 2012. aasta noorteromaanivõistluse võidutöö. Kaja Sepp (snd 1969) on EMT avalike suhete juht. "Hetk enne homset" on tema esimene avaldatud romaan.

Kaja Sepp

Hetk enne homset

ESIMENE OSA. MAI

VANATOA SAAB UUE ELU

Elul ei ole lugu,

elu on loomine.

Kas on nii, et me saame

kõik, mida soovime?[1 - Doris Kareva, „Elul ei ole lugu”]

Varahommikune unisus hakkas vähehaaval järgi andma ning ere aprillilõpupäike sundis Erlet läbi autoakna välja vaadates silmi kissitama. Päris hea oli mõelda, et teistel on praegu emakeeletund: tegelikult pidanuks temagi täna hoopis koolis olema, kuid ema oli juba varakult saatnud klassijuhatajale e-kirja „kodustel põhjustel puudumise” kohta täna, neljapäeval. Homme, reede peale langenud 1. mail, oli niikuinii vaba päev ja siis tuli juba nädalavahetus, nii et ees ootas tervelt neli koolivaba päeva. Mis olnuks ju väga tore – kui polnuks selle reisi nõmedalt salatsetavat sihtmärki. Veider ja tobe oli sõita juba üle tunni ei-tea-kuhu ja ei-tea-kuikaugele: nii ema kui Jaan olid Erle ja Joosepi eest hoolega varjanud, kus täpselt asub ostetud suvekodu. Salapäratsesid, et olgu see üllatuseks. Häh.

Lõpuks ometi pööras Jaan suurelt maanteelt kõrvale. Ilmselt oldi kohale jõudmas ja saladusloor kerkimas. Ema kehitas end esiistmel ootusärevalt ning Jaanigi selg sirgus nagu tähtsa hetke eel.

Erle piidles ema tütarlapselikku profiili, mida varjutas näole langev šokolaadipruun juuksekahl, ning Jaani kergelt habetunud lõuga ja väljakasvanud tuhmpruune jonnakalt sirgeid juukseid. Neljakümneaastaste kohta nägid nad päris head välja, seda pidi küll tunnistama. Kaks aastat tagasi, kui nad abiellusid ja väikeses sõpraderingis seda tähistasid, oli ema lausa säranud ning ega ta sellest ajast palju muutunud olnud.

Küll aga oli muutunud kõik muu. Juba viis aastat tagasi kadus koos Jaani ilmumisega ema ja Erle kümmekond aastat kestnud kahekesiolek. Algul hakkas ema õhtuti väljas käima ja isegi kümneaastane Erle sai oma lapsepilguga aru, et ta püüdis neil käikudel olla eriti ilus. Siis hakkas Jaan nende Õismäe korteris külas käima ning nemad omakorda Jaani pool – väikeses majas Nõmme mändide all, kus elas ka Jaani vanaema. Erle mäletas teda vaid häguselt, sest üsna varsti see Erle tollase lapsetaju jaoks täiesti muldvana naine suri. Mingil hetkel sai Erle tuttavaks ka Jaani poja Joosepiga – temast endast kaks aastat vanema poisiga Jaani eelmisest abielust, kes elas sel ajal veel koos oma emaga.

Ema ja Jaani abiellumine tõi uued muutused. Õismäe korter üüriti välja ning ema ja Erle kolisid Jaani poole. Umbes samal ajal kolis sinna ka Joosep, ametlikuks põhjuseks see, et sealt on parem koolis käia. See oli muidugi jama, sest maja oli Nõmmel ja kool kesklinnas. Kaudsetest vihjetest mõistis Erle, et mingil põhjusel ei saanud või ei tahtnud Joosep enam ema juures olla. Aga kindlasti polnud see nii huvitav teema, et Erle selle kohta emalt, veel vähem Joosepilt midagi küsima hakanuks.

Erle pööras pisut pead ja silmitses enda kõrval istuvat poissi. Samasugused veidi väljakasvanud jonnakalt turritavad juuksed nagu Jaanil, tugevate raamidega prillid helehallide lühinägelike silmade ees ja vistrikuline, habemeudemete mahaajamisest õhetav lõug. Kahe ühises kodus elatud aasta jooksul oli Joosep igati tuttavaks saanud ning ehkki Erle kasuvennast algul üldse vaimustuses polnud, pidi ta lõpuks tunnistama, et tegu oli päris toreda poisiga. Nohiklik küll, kuid hea huumorimeelega ning mis peaasi: tema olemasolu ei seganud. Sageli võis Joosepi üldse unustada, eriti kui ta vabadeks päevadeks oma tuppa arvu