Salamise sГµdurid

Javier Cercas

Kes on kangelane? Kas tõde on olemas? Mida mõtleb mees, kes kingib vaenlasele elu? Kas saab olla hea kirjanik, olles tõeline tõbras? Millal surnud päriselt surevad? Kes päästab tsivilisatsiooni? „Aga teate mis? Rahus ei ole kangelasi… Kangelased on kangelased ainult siis, kui nad surevad või kui nad ära tapetakse. Ja tõelised kangelased sünnivad sõjas ja surevad sõjas. Elusaid kangelasi pole olemas, noormees. Kõik on surnud. Surnud, surnud, surnud.” Javier Cercas (1962), üks Hispaania nüüdisaegse proosakirjanduse suuri meistreid, elab Kataloonias ning on Girona ülikooli hispaania kirjanduse õppejõud ja päevalehe El País kolumnist. Oma romaanides tugineb Cercas dokumentaalsetele faktidele lähiajaloost ning vastuolulistele ja intrigeerivatele tõesti elanud isiksustele. „Salamise sõdurid” (2001) on Cercase läbimurderomaan, mis on koha leidnud viimaste kümnendite Hispaania mõjuvaimate teoste seas. Romaani teljeks on riigi viimaks vennatapuni viinud ideoloogia ühe looja, luuletaja Rafael Sánchez Mazase lugu, eelkõige dramaatiline episood kodusõja lõpupäevilt, kui tal ime läbi õnnestus mahalaskmiselt põgeneda ja hiljem tänu vaenlase leeri kuuluvate lihtsate sõdurpoiste inimlikule abile ellu jääda.

Javier Cercas

Salamise sГµdurid

RaГјl Cercasele ja MercГЁ Masile

Mis inimlast juhib, selle peitnud on taevased sootuks

Hesiodos, „Tööd ja päevad“

Autori märkus

See raamat on suure lugemise ja pikkade vestluste vili. Paljud, kellele ma tänu võlgu olen, esinevad tekstis oma ees- ja perekonnanimega. Nende seas, keda pole mainitud, tahan ära nimetada Josep Clara, Jordi Gracia, Eliane ja Jeanmarie Lavaud’, José-Carlos Maineri, Josep Maria Nadali ja Carlos Tríase, eriti aga Mónica Carbajosa, kelle doktoritöö pealkirjaga „1927. aasta põlvkonna proosa: Rafael Sánchez Mazas“ oli mulle suureks abiks. Aitäh neile kõigile!

Saateks

Javier Cercase „Salamise sõdurid“ (Soldados de Salamina, 2001) kõneleb suurtest teemadest: kangelaseks olemisest ja mitteolemisest, tõe võimalikkusest ja võimatusest, mäletamisest, elutahtest, elurõõmust. Dokumentaalset materjali ja fiktsiooni põimides käsitleb autor Hispaania kodusõda ja selle kaugeid kajasid kuuskümmend aastat hiljem ning kuigi loo mõistmiseks ei ole tingimata tarvis sõja käigu ega selle eel- ja järellooga lähemalt tuttav olla, pakume enne lugema asumist siiski lihtsustatult mõned Hispaania XX sajandi ajaloo põhipunktid, et aidata lugejal hõlpsamini järje peale saada. Lühimärkmed romaanis esinevate ajalooliste isikute kohta leiab raamatu lõpust.

14. aprillil 1931, pärast monarhistlike parteide lüüasaamist valimistel, kuulutati Hispaanias välja Teine vabariik. Järgnenud periood oli aga rahutu ja kaugel üksmeelest; esimeste aastate vasakpoolse valitsuse läbi viidud reforme asus järgmine, paremvalitsus, tagasi pöörama; ägedaimaks vastasseisuks oli 1934. aasta üldstreik ehk nn oktoobrirevolutsioon, mille parempoolne valitsus sõjaväe abiga maha surus. 1936. aasta valimiste tulemus näitaski ühiskonna pooldumist napi eduga võitnud liberaalsete vasakpoolsete ning konservatiivsete vaadetega natsionalistide vahel.

Viimaste leeri kuulus ka paar aastat varem asutatud üsna tühise tähtsusega fašistlik Falangi partei (Falange), mille liidriks oli endise diktaatori Miguel Primo de Rivera poeg José Antonio. Falang töötas välja oma sümboolikaarsenali, millest Franco hiljem oma režiimi tarbeks palju üle võttis: XV sajandil Hispaania ühendanud katoliiklikult kuningapaarilt laenatud ike ja nooled, Saksa ja Itaalia fašistidest inspireeritud sinised särgid, parteihümn „Cara al sol“ („Näoga päikese poole“), loosung „¡Arriba España!“ („Üles, Hispaania!“).

Falangi sümboolika ja ideoloogia kujundamisel oli teiste seas üheks oluliseks figuuriks José Antonio lähedane sõber luuletaja ja ka proosakirjanik Rafael Sánchez Mazas, kes kodusõja lõpul ime läbi mahalaskmiselt eluga pääses ning hiljem Franco valitsuses mõnda