Peep Patisoni elusГµlmed

Marje Ernits

„Peep Patisoni elusõlmed“ on lugu mehest, kes sündis ühe Lõuna-Eesti kolhoosi suurfarmi esilüpsja ja karjaku neljanda lapsena ning elas kogu oma lühikeseks jäänud elu samas kohas ning samade inimeste keskel. Peebust oleks võinud kasvada tubli inimene – teadlane, muusik või kes tahes, kuid seda ei juhtunud, sest temast sai alkohoolik. Ta ei olnud õnnetu ega tundnud millestki puudust, kuid kas sellest piisas, et olla lihtsalt inimene?

Kaane kujundanud Reet Eilsen

Toimetanud Milvi Teesalu

В© Marje Ernits ja OГњ Eesti Raamat, 2018

ISBN 978-9949-622-63-4

ISBN 978-9949-622-64-1 (epub)

www.eestiraamat.ee

www.facebook.com/Eesti-Raamat

TrГјkitud Tallinna RaamatutrГјkikojas

Inimesed tulevad ja lähevad, tahavad midagi ning siis jälle ei taha, mõtlevad ja mõtlevad ümber, aga üks asi on kindel – siia me ei jää! Kui mina olin läinud, arvasid mõned mu sugulased, et kõige odavam oleks mu põrmule tuli otsa pista. Tule taevas appi! Ega mina siis mõni nõid olnud, et te mu tulle heidate – inimene ikka! Tuhast ei sünni enam kedagi uut. See on üks lõplikult kasutu kraam, hall mineraal, mis ei kõdune ega idane ja seda ei laku isegi lehmad. Tolle võite visata kuhu tahes, aga sellest ei saa iial savi, millest mõnd inimest voolida. Tuhande aasta pärast ka ei kõlba. See on kindel! Aga paistab, et teie ei tea minu elust mitte tuhkagi. Las mina ise räägin teile, kuidas kõik need asjad siis käisid.

Kui mina sündisin, arvas mu ema, et tulin enneaegu. Ta oli just lauta jõudnud, kitligi selga tõmmanud, et õhtuse lüpsiga alustada, kui mina äkki pilli lahti lasin ja välja pressima hakkasin. Karjak Stepan Patison, minu isa, pomises sellest kuuldes, et ta pojal olnuks ammu aeg ilmale tulla, pani vigla käest, lõi laudatraktorile hääled sisse ning sõitis läbi tuisulume külasse viina järele. Otihansu brigadir helistas karjanaiste pealekäimisel rajooni polikliinikusse ning sealt lubati neile küll kiirabiauto saata, kuid lubaduseks see jäigi, sest talve ja tuisuste teeolude vastu ei saanud mitte üks võim, kolhoosikorrast rääkimata.

Ega ma ise sellest ajast suurt mäleta, aga juhtus see kõik ühel 1978. aasta tuisusel ööl, millalgi veebruaris, kuid täpset kuupäeva ei mäletanud pärast enam keegi. Ega siis polnudki suurt vahet, kas oli öö, päev, õhtu või hommik, sest kõik ilm oli ühtviisi lumetormi mattunud ja aeg liikus määramatult, aga kui kõik kolhoosi lüpsilauda lehmad ühekorraga inisema hakkasid, arvasid naised hommikuse lüpsi aja käes olevat.

Oi, siis oli seal seda naiste vandumist üksjagu ja neid välja öeldud roppusi ei hakka ma mitte üles lugemagi, sest see läheks pikaks. Põhjust sõimamiseks oli muidugi küllaga, sest jälle kord tuli teha käsitsilüpsi, kuna tuisk oli elektriliinid maha tõmmanud, varugeneraatoril aku lõhki külmunud ning ainus laudasoojas seisnud traktor koos karjakuga külasse sõidust saati kadunud. Kõik muud võimalused kohapeal abi saamiseks olid olematud, juurdepääsuteed umbes, laudauksed hangede sees kinni ja hoovis seisnud masinapargil hüdraulika ning akud külmast hingetud.

Eelkõige sai naiste käest võtta muidugi Otihansu brigadir Ott ise, sest tema oli käepärast ja ega siis lüpsjad saanud enne tööga alustada, kui käed olid soojaks tehtud. Isegi mu ema pani jalad kokku, surus hambad risti ning läks koos teiste naistega lehmi lüpsma. Minu mähkis ta piimast ja virtsast lõhnavate kitlite sisse ning võttis kaasa. Seda soojust ja hapu siloga segatud sõnniku haisu, mis pikast ahekäigust mulle vastu hoovas, olen ma terve elu armastanud ning keegi maailmas pole mind enne ega pärast rohkem musutanud, kui Otihansu lauda vanim lehm Ellu, kelle sõime ema mind lüpsi ajaks pani. Ellu numbrit ei teadnud keegi, sest ta oli ainuke loom laudas, kellele seda musta tökatiga külje peale polnud kirjutatud.

Kui päike pärastlõunal korraks tuisu vahelt läbi piilus, olid lüpsta veel vaid mõned vähema või suurema tiinusega lehmad, kelle udarad suurest piimaannist enam ei pak