Назад к книге «Laenatud rõõmud» [Erik Tohvri]

Laenatud rõõmud

Erik Tohvri

Raha ja rikkus on inimesi alati enda poole tõmmanud. Eestlastele tundus pikka aega võõrvõimu all elades rikkus vaid elukauge ja kättesaamatu mõistena, aga pärast taasiseseisvumist suhtumine muutus. Paljud nägid just elamuehituses võimalust lihtsalt ja kiiresti rikkaks saada. Seni tagasihoidlikult ja silmapaistmatult elanud Mart Ungasele kukkus justkui taevast kätte võimalus kinnisvaraarendajaks hakata, kui ta ootamatult oma onu pealinna lähistel asuva talumaa ainupärijaks osutus. Paraku tegi ootamatult saabunud majanduskriis algul roosilisena tundunud plaanidesse oma korrektiivid, mida kogemusteta ja heauskne ettevõtja ei osanud ette näha. Kriis hakkas sedamaid pigistama nii kinnisvaraarendajat Mart Ungast kui ka neid, kes tema rajatud ridamajja eluasemed ostsid. Lisaks aga selgus, et leidub inimesi, kes on rikkaks saamise nimel kõigeks valmis.

ERIK TOHVRI

LAENATUD RÕÕMUD

1

Iidne linn ringutas võimukalt nagu vangistatud hiiglane, kes püüab end ahistavaks muutunud köidikutest vabastada. Muistsel ajal Toompea künkalt alguse saanud ja noorpõlves ennast paksu kaitsva paemüüriga kiivalt ja kartlikult ümbritsenud, venis see aegade jooksul aina suuremaks ja muutus vormituks nagu kummipaelast ring, mida korraga mitmest küljest sikutatakse. Põhja poolt mere ja lõunast järvega piiratuna hakkas üha mitmenäolisemaks muutuv inimasum venima nii itta kui läände ja kasvatas endale külge kilomeetrite viisi ilmetuid betoonmajade kvartaleid, mis polnud sugugi inimsõbralikud. Linnapiir muutus haraliseks ja sakiliseks ning polnud aina enam autosid kasutavate elanike jaoks enam üldsegi mitte vajalik. Vallandunud ehitusbuum haaras ka linnapiirist väljapoole jäänud külad ning need muutusid tundmatuseni; ohjeldamatu ehitamiskire ohvriks langesid veel hiljuti rukkipäid hõljutanud viljaväljad, jõeäärsed heinamaad ja isegi luiteharjaline mererand. Kõikjale tekkis uusi elamukvartaleid nagu vihmajärgseid seeneringe, ning nagu seeni on igasuguseid, suuri ja väikesi, tugevaid ja õrnakesi, valgeid, kollaseid, pruune ja täpilisi, nii varieerusid ka ehitatavad majad tagasihoidlikest või tobedalt uhkeldavatest üksikelamutest suurte korruskasarmuteni. Sekka kerkis mõni kõrghoonegi, mida väljastpoolt ehtisid rõdude read ning milles ülakorrustele jõudmiseks tarvitses vaid lifti astuda ja nupule vajutada.

Hallidest betoonmüüridest ahistatud linnaelanikud hakkasid aina enam looduslähedast kodu ihkama ja pöörasid oma pilgu uute ametimeeste, kinnisvaraarendajate poole. Need olid enamasti mingi firma nime taha peituvad ettevõtlikud inimesed, kes ostsid kõikvõimalike kombinatsioonide abil kokku sobivaid maatükke ja lasid seejärel nendele projekteerida ja ehitada nii tänavad kui ka veevarustuse ja kanalisatsiooni; elektri- ja telefoniühendused kuulusid samuti tulevaste elamute juurde ning kõigele sellele oli leitud ka ühine nimetaja: infrastruktuur. Osa arendajaid müüs huvilistele oma ehituskruntideks jagatud valdust tükkhaaval ja nood lasksid siis ostetud krundile väikeelamu või mõni ettevõtlikum ka korrus- või ridaelamu ehitada. Kinnisvaraarendajatele oli aga kasulikum võtta hiiglaslik pangalaen ja teha kõik ehitustööd algusest lõpuni ning siis uusi maju või kortereid juba valmiskujul pakkuda.

Põlisesse Metsavälja külla ei olnud niisugune ehitusrinne seni veel jõudnud, kuigi koht polnud linnast kaugel – vaid paarkümmend kilomeetrit. Kunagi ammu oli Metsavälja nimi ennast täiesti õigustanud, veel üle-eelmisel sajandil mühas ruutkilomeetrisele lagendikule rajatud küla ümber põlismets, milles luusivad hundid talunike lambaid murdsid ja isegi mõne õuepeni vagaseks tegid. Maaelu arenedes tõrjuti võsavillemid järjest kaugemale, sest ettevõtlikud talumehed hakkasid oma valdusi laiendama. Kõigepealt raadati sooni ulatuvast metsast uut põllumaad juurde, jõukuse kasvades aga osteti mõisnikult, hiljem ka riigilt metsatükke lisaks. Puudest said palgid, mis uuteks elumajadeks, lautadeks ja aitadeks varati, ülejäänu müüdi