Jäljed
Mari Sajo
Romaani väljamõeldud tegelaskujude taustaks on kasutatud täiesti tõepäraseid lugusid elust Ingerimaal, Eestis, Soomes ja Venemaal. Selles on leidnud kasutust ingerlaste väga valusad mälestusi Ingerimaa küladest, Klooga laagrist, elust Soomes ja Siberis ning sõjajärgses Nõukogude Liidus.
Praeguseks ajaks on meie sekka alles jäänud veel väga vähesed isiklikult 1943. aastal oma kodudest lahkuma sunnitud ingerlased. Õige varsti on nendestki vähestest saanud vaid mälestus. Ometi elab neist enamik edasi oma lastes, lastelastes ning lastelastelastes. Tuletades meelde ning kandes endaga pärandina kaasas seda nüüdseks juba unustusehõlma vajuma kippuvat lugu. Aegade lõpuni …Romaani väljamõeldud tegelaskujude taustaks on kasutatud täiesti tõepäraseid lugusid elust Ingerimaal, Eestis, Soomes ja Venemaal. Selles on leidnud kasutust ingerlaste väga valusad mälestusi Ingerimaa küladest, Klooga laagrist, elust Soomes ja Siberis ning sõjajärgses Nõukogude Liidus.
Praeguseks ajaks on meie sekka alles jäänud veel väga vähesed isiklikult 1943. aastal oma kodudest lahkuma sunnitud ingerlased. Õige varsti on nendestki vähestest saanud vaid mälestus. Ometi elab neist enamik edasi oma lastes, lastelastes ning lastelastelastes. Tuletades meelde ning kandes endaga pärandina kaasas seda nüüdseks juba unustusehõlma vajuma kippuvat lugu. Aegade lõpuni…
Mari Sajo
Jäljed
Paavole, Elinale, Karinile, Marinale, Laina-Katrile, Anttile, Hilmale ja kümnetele kümnetele, tuhandetele teistele ingerisoomlastele mõeldes …
SISSEJUHATUSEKS
Ingerimaa – mis maa see säärane küll on? Sellist riiki ei leia ju üheltki kaardilt. Ametlikult pole seda maad kunagi olemas olnudki …
Ometi on sellel maal olemas oma ajalugu, oma rahvas, oma lipp (aastast 1917), oma vapp (16. sajandist) ning isegi oma hГјmn.
Ajalooline Ingerimaa asub Soome lahe, Narva jõe ja Laadoga järve vahelisel alal. Karjalas jätkub Ingerimaa põhja suunas Raja- ehk Siestarjõeni ning idas on selle piiriks Lavajõgi. Lõunapoolne piir, pärit 1617. aasta Stolbova rahu ajast, mille järel Ingerimaast sai Rootsi kuningriigi idapoolseim maakond, on kokkuleppeline.
Selle kohta, mille järgi Ingerimaa oma nime sai, on tänapäeval mitu erinevat versiooni. Ühe arvamuse kohaselt on see tulnud isurite hõimu nimest, mis omakorda tuleneb Ingere (vene keeles Ižora) jõe nimest. Hoopis sagedamini seostatakse Ingerimaa nime aga siiski Rootsi kuninga Olof Skötkonungi tütre Ingegardiga, kes abiellus Kiievi vürsti Jaroslavliga. 1019. aastal kinkinud vürst oma naisele Staraja Ladoga linna koos selle ümbruskonnaga. Uue omaniku, vürstinna Ingegardi järgi hakatudki siis seda piirkonda kutsuma Ingerimaaks.
Pärast Stolbova rahu sõlmimist hakkas Rootsi kuningriik igati suunama ja soosima sõjast laastatud maa taasasustamist. Eriti Ida-Soomes asuvaid inimesi ahvatleti tühjaks jäänud talude jagamise ning maamaksust ja sõjaväekohustusest vabastamise lubadusega Ingerimaale ümber kolima. Peamiselt tuldi siia Viiburi läänist ning Karjala maakitsuselt, aga ka praeguse Eesti aladelt. 17. sajandi keskpaiku hakkas Ingerimaale rahvast sisse rändama ka Savost. Kokku loendati sel ajal Soomest ümberasujaid ligi 20 000 ringis. Järgmised 200 aastat rahvastik põhiliselt seesugusena säiliski.
Kui Venemaa Põhjasõja (1700–1721) käigus Ingerimaa vallutas, oli soomlaste arv seal piirkonnas kasvanud juba 70 000, moodustades elanikkonast tervelt 75 %. Erinevalt Baltimaadest ei saanud Ingerimaa aga mitte kunagi mingeid omavalitsust, seadusandlust ega usuvabadust puudutavaid eriõigusi.
Luteri kiriku mõju tolleaegses ingerisoomlaste ühiskonnas oli väga suur. Peale selle, et usk ühendas venelaste keskel elavaid soomlasi, tegeles kirik ka hariduse vallas. Näiteks asutasid kirikuõpetajad laulukoore ja lõid karskusseltse ning kiriklates avati raamatukogusid. Juba enne Esimest maailmasõda ilmus rahvusmeelne ajaleht Inkeri, tegutsesid mitmed laulukoorid ja karskusseltsid. Enne 1918-ndat aastat jõuti korraldada koguni seitse