Vanaisa Omar ja Potike-Keeda
Ethel Kings
Vanaisa Omar ja Potike Keeda on lugu ühe poisikese kasvamisest täismeheks, tema pettumustest ja avastustest sellel teel. See haarab linnulennult ka tema vanaduspõlve ja lapselapse saatust, kes lõpetab nende perekonnaliini. Läbi loo on kandvaks motiiviks suhe vanaisaga, kes on maagiline tegelane ja küla teadmamees, kelle peategelane küll juba poisikese eas kaotab, ent vanaisa õpetused jäävad teda elupäevade lõpuni saatma. See on muinasjutuline lugu uskumiste ja väärtuste kujunemisest. Raamatu kirjutamine algas autori Maroko reisi ajal, kust on tulnud inspiratsioon maastiku kujutamisel ja nimede kasutusel. Lühikese reisi järel jäi tekst pikaks ajaks jätku ootama ning valmis autori Indoneesias veedetud aastate jooksul. „Vanaisa Omar ja Potike Keeda“ on Ethel Kingsi esikromaan, mis on sündinud ajal, kui autor keeras selja kümneaastasele pühendumisele religiooniteadustele ja kolis Indoneesiasse kunstnikuelu elama. 192 lk
Ethel Kings
Vanaisa Omar ja potike- keeda
1.В peatГјkk
SГјГјtuse pГµli
Rooside tänavalt alla, mööda nukumeistri värvilisest majakesest, raamija töökojast ja vürtspoodnikust, kelle naine mind alati maiustustega kostitas, jooksin ma vanaisa Omari juurde iga päev, kui olin väike. Vanaisa oli mulle kõige olulisem inimene maailmas ja tema pood minu varjupaik ja mängumaa. Vanaisal oli minu jaoks alati aega.
Ma arvasin, et tema ongi maailma kõige targem inimene. Vanaisa oli küla nõuandja. Ma ei teadnud, kas see on omaette amet, aga igatahes käisid tema juures nii küla vanamemmed, noored mehed kui ka külavanem ise igasugu asju arutamas ja mina ei tohtinud pealt kuulata. Kui ma küsisin, miks nad kõik tema juurde nõu saama tulevad, kostis vanaisa, et nad ei tule mitte nõu järele, vaid omaenese aimdustele kinnitust otsima. Vahel on lihtsalt vaja oma mõtted valjult välja öelda, enne kui aru saad, et nii ongi. Teinekord aga selgub oma mõtteid kuuldavaks tehes, et need on päris naeruväärsed. Vanaisa lihtsalt kuulas inimesed ära ja lasi neil endil kõneldu üle otsustada. Küsisin, kas nad ei saa neid küsimusi kodus abikaasale või omaenda vanaisale rääkida või ehk sootuks kitsele, kui selguse saamiseks on tarvis ainult oma mõtted valjusti välja öelda. Vanaisa kehitas õlgu.
„Eks nad tulevad minu juurde, sest teised tulevad samuti. Ja sellepärast, et ma olen vana mees ja mu habe on juba peaaegu valge. Nad arvavad, et see tähendab, nagu teaks ma maailma asjadest rohkem kui teised. Kui nad minu kuuldes oma mõtteid sõnastavad, annavad nad neile hinnangu vana ja targa inimese pilgu läbi. Mõistad, Momo? Neil ei ole mind tegelikult vaja. Aga nad arvavad, et on. See annab meelekindlust juurde, kui keegi öeldu peale noogutab. Ja kui neil on kuulaja, mõtlevad nad põhjalikumalt järele, mida öelda tahavad, ja õigete sõnade otsimise käigus leitaksegi juba selgus. Teinekord on aga selguse saamiseks tarvis kellegi julgustust või värsket vaatenurka, siis saan sellega abiks olla. Kui minust on neile kasu, võin vaid rõõmustada, eks ole?” Ja vanaisa naeratas oma lustlikku naeratust, mida meenutades mul endalgi iga kord nägu naerule kisub.
Ma ei saanud toona täpselt aru, mis see oli, mis vanaisast nii hea nõuandja tegi, aga olin uhke, et see oli minu vanaisa, kelle juurde kõik tulid. Nad suhtusid temasse sügava austusega ja osake sellest lugupidamisest kiirgas minulegi. Võib-olla arvasid nad, et kui mul on selline vanaisa, võib minustki saada kord tark nõuandja, ja mulle see meeldis. Tahtsin olla kõiges nagu vanaisa. Kui hästi see mul välja kukkus, on teie otsustada.
Jutustan teile oma loo nii ausalt, nagu see mu mälestustes siiamaani alles on. Juhtus ju ometi palju imelisi asju, mis mind elusse kiinduma panid. Neid lugusid raamatusse kirja pannes annan kõik selle maailmale tagasi, et vabana edasi minna, ja ehk saab keegi teine minu jutustusest indu imedesse uskuda. Pühendan oma kirjaread vanaisale, sest temata poleks seda lugu ja poleks ka mind. Kui ma mõne teise vanaisaga oleksin üles kasva