Mis teha, Ann?

Aidi Vallik

15-aastane Ann seisab silmitsi tõe ja vale, sõpruse ja vaenu, grupi ja üksikisiku vastuoluliste suhetega. Kui esimeses raamatus saatis teda eneseotsinguil ta ema noorpõlvepäevik, siis nüüd on temaga toimuvate sündmuste paralleeliks kasuisa Antsu ränk lapsepõlvelugu. Raamatul on koos esimese osaga 2008. aastal Läti parima tõlkelasteraamatu preemia, 2004. aastal on raamatu põhjal valminud järjekuuldemäng ja õppematerjal põhikoolidele.

1

Tere, Kätlin!

Ma ei tea, võib-olla Reena meilis või helistas sulle juba, mis reedel kooli aastapäevapeol juhtus. Igal juhul loe see läbi, mis ma sulle kirjutan, ja ära võta enne mingit seisukohta.

Ma olen Reenaga raksus. Õigemini, tema minuga. Ja see põhjus on nii nõme, täiesti ajukas! Saad sa aru – Reena on mulle ühe poisi pärast pahane, kusjuures mina pole absoluutselt süüdi! Kohe räägin sulle asja ära.

Niisiis reedel oli pidu, nagu sa tead. See oli selle õppeaasta seni kõige lahedam! Mul oli kohe jumala kahju, et sa oled meie koolist ära läinud, isegi meie linnast – ja Pärnu on ju nii kaugel! Nii tahaks vahel sinuga juttu ajada, mäletad, nagu vanasti, kui me võisime lõputult istuda meil või teil või Reena juures ja absoluutselt kõigest rääkida. Mis su ema seal Pärnus küll leidis? On ta siis ka õnnelik oma uue mehega? Kuidas sina temaga nüüd läbi saad? Vahepeal kurtsid küll, et asjad on üpris teravad, aga nüüd pole pikka aega sellest juttu olnud. Nii et anna teada.

Pidu kujunes täielikuks kaoseks, muidugi mitte koolimajas, vaid hiljem, kui otsustati edasi minna. Vaata, olen ju sulle kirjutanud, et Marten on täiesti tuusaks kätte läinud: raha tal viimasel ajal käes nii et jube. Keegi ei tea, kust ta selle võtab, aga seda tal on ja ta ei kidetse. Meie Reena ja Silvaga saame temaga klassi tüdrukutest kõige paremini läbi ja nii ta arvab meid oma suurejoonelistel “üritustel” oma õukonna hulka. Poistest on seal muidugi Sander ja Tiit, vahel ka mõned teised, ka üks võõras kutt, Gregor nimi, mingi teise kooli oma. Vot selle Gregori pärast jamaks läkski, sest Reena oli temaga juba enne kokku saanud, Marteni sünnipäeval, kuhu mina ei saanud bronhiidi pärast minna. Seal oli nende vahel mingi väike seis tekkinud, mina ka täpselt ei tea, aga vahepeal nad kohtunud ei olnud, nagu ma Reena jutust aru sain, ja nüüd Reena ootas teda siia peole nagu loll (Marten oli lubanud talle, et kutsub Gregori siia). Muudkui rääkis, kui nunnu ta ikka on ja et küll ma näen, kui mõnus kutt ta on.

No ja nägingi, tunduvalt rohkem kui vaja. Nüüd Reenal pill lahti, et mina olla teda reetnud ja teda kõigi ees lolliks teinud, aga ütle mulle, palun, mis ma teha sain, kui see Gregor juhtumisi tahtiski just minuga tantsida, mitte Reenaga, kusjuures ma esimesed kaks-kolm korda lihtsalt ei läinudki temaga tantsima, puiklesin vastu ja tantsisin niisama plikadega pundis edasi. Alles siis, kui Reena ära kadus ja see tüüp päris tüütuks läks, keerutasin temaga natuke. Ja neil polegi Reenaga mitte midagi, pole olnudki! Vähemalt Gregor väidab nii. Okei, olid kahekesi omaette pool tundi juttu ajanud! Ja Reena teeb paanikat, nagu nad juba kihlatud või ma ei tea mida oleksid. Mida on tal minu peale solvuda? Ise ta hakkas tagasi tulles nägusid tegema, kui nägi, et ma Gregoriga tantsin. Ja siis ma läksingi kohe tema juurde ja ütlesin, et see Gregor on täitsa nunnu jah, nagu ta rääkis. Sellepeale solvus ta veel rohkem, ingus ja torises niisama, aga otse ka midagi ei öelnud ja ära ei länud.

Martenil oli jope hõlma all pudel viskit, kutsus meidki õue kaasa lonksu võtma. Ma natuke lonksasin ka, tegin isegi ühe suitsu teistega kaasa, kuigi ma nüüd suitsetan tõesti üliharva. Aga seda viskit lihtsalt ei saanud teistmoodi juua, pealejooki poistel polnud. Ega ma üle kahe väikese lonksu ei võtnudki. Aga siis juba tundus olemine tükk maad rõõmsam, kui sisse tagasi läksime. Enne veel sai hulga nalja, Gregor oli loomulikult ka õue peal kaasas ja ta tegi igasugust tsirkust. Geniaalne, k