Назад к книге «Kuninganna päästab kuninga» [Барбара Картленд, Barbara Cartland]

Kuninganna päästab kuninga

Barbara Cartland

Pythia on printsess Aileeni õetütar, kes elab koos tädi ja tolle tütre Erinaga väikeses majas imepisikese elatusraha eest. Printsess Aileen on vapustatud, kui kuuleb kuninganna Victorialt, et ta tütar peab abielluma poliitilistel põhjustel Vultarnia kuningaga. Windsori lossist koju jõudes kuuleb printsess, et ta tütar on vahepeal armunud ja keeldub kuninglikku käsku täitmast. Et päästa tädi kuninganna viha eest, asub Pythia nõo kohale ja sõidab Vultarniasse. Enne tulevase pruudiga kohtumist on kuningas otsustanud teda vihata, kuid Pythia päästab abikaasa elu ja mees muudab oma meelt.

Barbara Cartland

Kuninganna päästab kuninga

Autori märkus

Selles raamatus kirjeldatud 1874. aastal toimunud lugu on eelmäng sündmustele, mis leidsid aset järgmisel aastal, kui Serbia Türgile sõja kuulutas ja tuhanded Vene vabatahtlikud Peterburi kogunesid.

Tsaar Aleksander ei soovinud sõda, aga ta tõmmati sellesse tsaarinna ja tema seltsidaamide poolt, kes rääkisid lõputult Venemaa pühast ülesandest.

Lõpuks jäi tsaar seda uskuma ja 1876. aasta novembris asus suurvürst Nikolai oma vägedega Konstantinoopoli poole teele.

Konflikt kestis Гјheksa kuud ja nГµudis palju inimelusid. Venemaa kaotas ainuГјksi Гјhes lahingus 25 000 meest, vГµitmata juurde sammugi maad.

LГµpuks, kui Vene armee asus Konstantinoopolist umbes kГјmne kilomeetri kaugusel, veenis viimse piirini Г¤rritatud kuninganna Victoria valitsust saatma admiral Hornbyt kuue soomustatud sГµjalaevaga Dardanellidesse, et tuletada Venemaale meelde, et Inglismaa ei kavatse igavesti kГµrvale hoida.

Venemaa pidi taanduma ja Berliini kongressil sГµlmiti rahuleping.

Venemaale keelati pääs Vahemerele, mida ta oli lootnud saavutada läbi Bulgaaria.

Esimene peatГјkk

1874

“Mida kuradit nad tahavad?”

Vultarnia kuningas Alexius oli väga vihane.

Ta oli plaaninud just ratsutama minna, kui tema adjutant tuli teatega, et peaminister koos kolme härrasmehega soovib kuningaga kiireloomulise probleemi asjus kohtuda.

“Mul pole aimugi, Teie Majesteet,” vastas adjutant vabandavalt. “Kuid peaminister poleks praegusel kellaajal tulnud, kui asi poleks tõesti oluline.”

“Oluline! Oluline!” käratas kuningas ärritatult. “Nende jaoks on oluline kõik peale selle, mis mind huvitab!”

Kuningas oli pГµnevusega oodanud ratsutamist uue hobusega, mille ta oli hiljuti ostnud.

See oli vaimustav Ungari täkk.

Isepäine loom, kellega kuningas oli juba mitu maadlust maha pidanud, hakkas lõpuks mõistma, kes on peremees.

“Olgu ma neetud, kui ma neist kiiresti lahti ei saa!” ütles kuningas.

Ta mГµistis, et see on asjatu lootus.

Kuningas teadis, kui pika jutuga peaminister võib olla. Ülejäänud kabinetiliikmed olid muidugi veel hullemad.

Kuningas ise oli nende meestega võrreldes noor ning igavles koosolekutel, kus kanti ette üks lõputu kõne teise järel.

Vultarnia oli väike riik, mis piirnes Montenegro, Albaania ja lõunast Makedooniaga.

See oli ilus, vaene ja vähearenenud.

Alexius oli alles hiljuti pärinud trooni oma peaaegu seitsmekümneaastaselt surnud isalt.

Siiani polnud tal veel erilist aimu, mida selles olukorras peale hakata.

Tegelikult ei meeldinud talle eriti, et ta pidi oma meeldiva Euroopa-turnee pooleli jätma ja kodumaale naasma.

Kuningas oli veetnud Гјsna pikalt aega Pariisis.

Ta oli vapustavalt kena mees ning naised pidasid teda vastupandamatuks. See sГјmpaatia oli vastastikune.

Alexius marssis ruumist välja, ütlemata oma adjutandile rohkem sõnagi.

Ta lonkis mööda koridori edasi, ärritudes akendest säravat päikest nähes veelgi.

Paleehoone oli suur ning aja jooksul tehtud juurdeehituste tГµttu omandanud ainulaadse korratu vГµlu.

Kuninga ema oli andnud suurematele ruumidele oma panuse Venezia lühtrite ja Prantsuse mööbliga.

Ta oli andnud tööd ka paljudele kohalikele käsitöölistele.

Neilt oli tellitud traditsioonilisi kogu Balkanil levinud ni