Tsaari ohvitser
Richard Roht
Richard Roht
Tsaari ohvitser
TSAARI OHVITSER
1914. aasta suvi leidis mu jälle Tartust.
Reaalkool jäi lõpetamata viimasel veerandil. Polnud “mahti”. Valgas tuli elada ilma söögikotita ja kõik maksta puhtas rahas. Pealegi oli Valga reaalkool ehtis kroonu kool, kus polnud juttu “kuidagi’st”, vaid kus pidi, kui tahtsid koolis püsida, kõik olema “nagu inimestel”: oma munder seljas, raamatud ja õppeabinõud juttis – ja ka kostikoht pidi olema “inimlik”, seda käidi sageli kõrgemalt poolt vaatamas ning avaldati vastavaid soove või tehti asjakohaseid märkusi, kui ei leitud kõik olevat küllalt “noobel”.
Nii et vaja oli palju “puhast raha”. Ja kust seda võtta? Kostikohamaksud, õppemaksud, raamatute, õppeabinõude, rõivaste ja pesu kulud (sest isakodus polnud enam ühtki hinge, kes oleks paari sokkegi kudunud) kõik see nõudis oma. Kodutalu oli rendile antud ja rent polnud kuigi suur. Polnud ka isal raha puu otsast võtta, kuigi ta, rahul olles mu siirdumisega kroonu kooli, kus poiss kõndis ringi mundris nagu mõni riigiametnik, oli mu vastu muutunud. Poisil oli palju väljavaateid peatseks keskkooli lõpetamiseks ning ülikooli astumiseks, seda uskus nüüd isagi ja ta lugupidamine pojast kasvas. Ta tegi pingutusi poja toetamiseks ja oli suvistel koolivaheaegadel üsna leplik ning “erapooletu”, mõnikord koguni liigutavalt isalik. Tundsin, et selleks mõjus kaasa juba ka mu “nimi”. “Ärksamad” inimesed ümbruskonnas olid lehtedest lugenud mu asjakesi – ja kui saadi isaga kokku, siis räägiti sellest lugupidavalt. Isa ise ei pidanud mu “kirjutamisest” kuigi suurt lugu, aga kui rahvas “vana Rohu” pojast hindavalt rääkis, siis oli, lõpuks, sellest veidi meelitatud ka vana Roht ise. Kõvu kärkimisi, valjusid ähvardusi ei olnud väga palju, sageli klappisime päris hästi.
Nii et asjad olid nagu üsna kenad. Aga… Nagu öeldud, raha … isalt saadavast rahast ei jätkunud – kas minu oma saamatuse või suurte kulude pärast, ei oska praegu enam otsustada. Ja kuna kirjutamiskunst otsapidi käes oli, oli täiesti loomulik, et “kirjutamisega” tuli teenida. Ja sai teenitud. 17–18-aastase poisina tolle aja mõiste järgi üsna keni summakesi: “Postimehelt”, “Virulaselt”, “Viljandi Teatajalt”, Pärnu lehtedelt jne. “Päevalehe” kirjastus andis tol ajal üht ajakirja välja. Kas selle perekonnalehe nimi polnud mitte “Aeg”? Või midagi selletaolist. “Aeg” kuulutas välja võistluse parima eesti jutustuse saamiseks. Ma saatsin ka. Ja sain teise auhinna! Vist 35 rubla! Esimest auhinda ei antud välja. Kolmanda sai J. Weidenstrauch. Nii et olen minagi oma elu sees auhinnaga kroonitud – parima eesti novelli eest! Ja 17–18-aastaselt! Hiljem pole ma võistlustest kunagi osa võtnud, puhates ses suhtes loorberitel, mis saadud juba – ei mäleta – kas 1908. või 1909. aastal.
Pärnus ilmuv “Meie Kodumaa” tahtis üht mu pikemat juttu äratrükina lehest eriraamatus välja anda, laskis raamatu juba valmiski trükkida ja saatis siis mulle näha. Ma keelasin väljaandmise ära! Imelik, et oli niipalju mõistust peas. Mäletan aga, et kange himu oli lasta raamat turule, kuid instinktiivne vastutushirm oli suurem. Ja tänu taevale, et mu kirjanduslik häll ei kiigu “ametlikult” juba 1908. aasta küljes, kuna alles 1913. aastal väljaantud “Igaveses labürindis” on isegi küllalt piinlikult ebaküps. Ja veel mõnedki pärastised …
Nii et tööd sai tehtud, “au ja kuulsust” ja isegi raha sai nähtud, aga – mis ütles selle kõige kohta reaalkool ja matemaatika?
Vaat sellelt kohalt see asi ei klappinudki. Kirjamees olla ja ise reaalkoolis matemaatikat tuupida – need olid täiesti ebasobivad asjad. Üks segas üht ja teine teist – eriti aga segas kirjandus matemaatikat, sest kirjanduse poole hoiti kogu oma südame ja meelega ning matemaatikat ei sallitud silmaotsastki, talle tehti verist ülekohut.
Nii see siis läks.
Kes selles kuipalju süüdi – mina ise, kirjandus, matemaatika,