Kosmoselaevastiku agent
Kir BulГµtЕЎov
Orpheuse Raamatukogu
Selles kogumikus seikleb üks kirjaniku meeldejäävamaid kangelasi, Andrei Bruce. Planeedil, mida asustab mitte veel päriselt tsiviliseeritud klanniühiskond, kaob jäljetult kosmosearheoloog Photius van Kuhn. Peagi selgub, et arheoloogi kadumine on vaid üheks lüliks planeetidevahelises vandenõus. Lühiromaan „Nõiakoobas“ räägib sellest, kuidas planeedil, mida asustavad mongolitelaadsed metsikud barbarite hordid, võetakse vangi arheoloogilise ekspeditsiooni vähesed ellujäänud liikmed, Andrei Bruce nende hulgas. Selgub, et kõrgelt arenenud humanistlikul tsivilisatsioonil pole üldse lihtne jagu saada rämedast barbaarsusest ja moraalitust kurjusest.
Kir BulГµtЕЎov
Kosmoselaevastiku agent
KOSMOSELAEVASTIKU AGENT
Arheoloog Photius van Kuhn oli õnnelik. Õnne tundmiseks ei pea juhtuma midagi suurt. Palju aastaid silme ees terendanud võit, lõpmatuna paistva töö valmissaamine, pika rännaku lõpp – need võivad tekitada väsimust või isegi pettumust. Aga ootamatu pisiasi võib muuta inimese õnnelikuks.
Photius van Kuhn läks mööda Kolme Saavutuse tänavat võõrastemaja poole. Viimase nelja päevaga oli see lühike otsetee talle väga tuttavaks ja harjumuspäraseks saanud. Kümme minutit ruttamata kõndi ühe maja varjust teise, mis kõrgusid jalakäija kohal nagu kõrvitsad sipelgarajal. Peakonsul Olsen, paks ja viisakas väikesekasvuline erudiit, nimetas seda linna hiiglaste köögiviljaaiaks. «See elamutüüp,» seletas ta Photius van Kuhnile, «kujunes siin välja ajaloo käigus. Klannisõdade perioodil. Väga raske on tormi joosta munale, mis seisab teravamal otsal püsti või on tõstetud vaiadele. Sellepärast on ka aknad viie meetri kõrgusel, mitte allpool.»
Varem värviti need kõrvitsad erksate klannivärvidega, aga praegu eelistati linnades, kus klanni mõiste hakkas välja surema, moodsaid värvitoone.
Kõrgel pea kohal puutusid kõrvitsad külgepidi peaaegu kokku ning sellepärast oli all kõnniteel alati varjuline ja jahe. Kui van Kuhn ristteele sattus, tabas päikeselõõsk teda näkku ning ta kiirustas nagu ülejäänud jalakäijadki järjekordse maja vilusse. Ta oli juhtunud linna tulema kõige kuumemal perioodil ega suutnud pärast Ar-A väljakaevamiste jahedat süngust linna tolmu ja lämbusega kuidagi harjuda. Eriti raske oli võõrastemajas. Võõrastemaja oli ehitatud vastavalt aja nõuetele ja võõrmaailmadest pärit turistidega arvestades. See nägi välja nagu arbuuside keskele unustatud kohver. Hoone kliimaseade ei töötanud ning kui traditsioonilistes majades säilitasid kahekordsed seinad külmal ajal soojust ja suvel jahedust, siis võõrastemaja peegelpinnad tegid sellest päikesesoojuse akumulaatori. Arheoloogile antud võõrastemaja parim numbrituba oli ühtlasi ka kõige kuumem koht linnas.
Võõrastemajja tagasi pöördudes, et enne loengut riideid vahetada ja duši all käia, kujutas Photius van Kuhn õudusega ette, kuidas ta astub päikesepaistest hõõguvkuumade ruumide anfilaadi, ja just sel hetkel märkaski ta kauplust.
Kauplustesse, nii nagu majadessegi, tuli ronida mööda järske treppe. Poesilti uurides pidi pea kuklasse ajama. Ja selleks, et ostjaid niisugustest ebamugavustest vabastada, panid kaupmehed trepijalamil välja kaupade näidised. Mõistagi mitte kõige hinnalisemad.
Photius van Kuhn oli sellest poest juba mitu korda mööda käinud. Kuid varem oli tal kas kiire või ümbritsesid teda kohalikud teadlased, nii et ta polnud tegelikult kaubanäidistele tähelepanu pööranud.
Praegu aga seisatas ta papjeemašeest valmistatud nuku ees, kes kandis vanaaegset linnusulgedest kostüümi. Nukk vaatas välja erksavärvilisest maalitud savivaasist. Photius van Kuhn taipas, et selles poes kaubeldakse suveniiridega. Ja kuna arheoloog oli uudishimuliku loomuga, ronis ta mööda kitsukest redelit üles, lõi lahti pea kohal rippuva punutud pillirooukse ja astus ümarasse ruumi.
Külalist nähes tõmbas poepidaja aupaklikkuse märgiks kohe pähe hõbedase mütsikese ja osutas külva