Minu Viin. 1700 kilomeetrit ja 17 aastat
Triinu Viilukas
Kohvikud keset tänavat. Viini šnitsel sidruniga. Roosad kastaniõied, pargid ja „tupsupuu“. Hofburgi majesteetlik arhitektuur ja Stephansdomi katedraali gootika. Tõllad vanalinna tänavatel, hobustel kakakotid saba all. Puitistmetega punavalged trammid. Käesuudlused ja ballid. Akadeemilised tiitlid. Kristlik kultuuriruum ja vana hea saksa keel.
Kui erinev Tallinnast 1700 kilomeetri kaugusel Austrias olla saab?
Minu sõprus Viiniga – suurlinnaga, mis on parajalt väike, et olla Eesti moodi, ja piisavalt suur, et olla täiesti teistmoodi – on kestnud 17 aastat. Mul on kakskeelne poeg, õpetan ülikoolis eesti keelt ja mu kirglik hobi on muusika. Olen Viini filharmoonikute lummuses, kuigi ise klassikat ei mängi.
Viin on justkui peene käega skulptor, mis paljude kohtumiste ja kultuuriseikade kaudu mulle mõned omadused lisanud ja mõned ära võtnud, voolinud mind oma näo järgi, puudutanud veidi siit, veidi sealt. Vahel ärritanud, vahel paitanud, aga kokkuvõttes teinud minust rohkem eestlase, kui ma eales olnud olen.
AutoriГµigus: Triinu Viilukas ja Petrone Print OГњ, 2018
Toimetaja: Mari Klein
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
KГјljendaja: Aive Maasalu
Albumi fotod: Triinu Viilukas
TrГјkk: Greif OГњ
ISBN 978-9949-651-00-9 (trГјkis)
ISBN 978-9949-651-01-6 (epub)
ISBN 978-9949-651-02-3 (epub)
www.petroneprint.ee
Mikule, Ellale ja Paulale... armastusega
Uudishimulikele ja seiklusjanulistele raamatusõpradele... tänuga
Poisile, kes luges õitseva õunapuu all võõrale tüdrukule Goethet... imetlusega
Lisale... pГµsesuudlustega
1700 kilomeetrit ja 17 aastat
„On sul 20 senti? Ma kaalun end.“
Ongi kaal! Trammipeatuses?!
„Ta ei ole ju eestlane...“
„Võõras keel, kultuurilised erinevused...“
„See ei kesta kaua!“
Nii mu sГµbrad ja sugulased arvavad.
„Mis jutt see on?! Kultuurilised erinevused? Ma lähen Austriasse, mitte Austraaliasse!“
Aus-tri-as-se. Kesk-Euroopasse, mitte teisele poole maakera.Ma vist toon gloobuse!
Tegelikult vГµiksin ma minna kasvГµi maailma lГµppu. Ma olen armunud ja kakskГјmmend Гјks. Mind ei hoia miski tagasi. (Just-just! Klassikaline lugu, nagu ikka.)
Ma võtan oma seitse asja ja lähen.
Kui erinev Tallinnast 1700 kilomeetri kaugusel siis olla saab? Kristlik kultuuriruum, vana hea saksa keel, kohvikud ja saiakesed. Austria ei ole ometi mГµni India vГµi Araabia, mis vГµiks kultuuriЕЎokki tekitada.
Pealegi, armastuses nagunii garantiisid pole. Ei kodus ega võõrsil. Kui järele ei proovi, siis jäädki mõistatama, kumb on, kas prints või konn.
Nüüd, seitseteist aastat hiljem, võin julgelt väita: mul oli õigus! Kultuurišokki Austrias ei saa.
Sõpradel ja sugulastel oli ka õigus – see ei kestnud kaua.
Minu abielu Miku isaga, põlise viinlasega, jooksis rappa ning armastus rändas peagi uutele jahimaadele. Aga midagi siiski jäi.
Esiteks Mikk, meie ühine poeg, kes on pärinud eestlaste heledad juuksed ja keda koolikaaslased seepärast viikingiks hüüavad, sest loomulikku blondi esineb Viinis harva.
Teiseks, minult sai Miku isa armastuse Eesti vastu.
Kolmandaks, mina sain temalt oma ellu Viini linna. Kohvikud ja koogid. Viini šnitsli. Roosad kastaniõied, pargid ja tupsupuu, mille botaanilist nimetust ma siiani ei tea. Hofburgi majesteetliku arhitektuuri ja Stephansdomi katedraali gootika. Tõllad vanalinna tänavatel, hobustel kakakotid saba all. Puitistmetega punavalged trammid. Linnaruumis asuvad räämas ja kulunud vanamoelised avalikud kaalud, mis 20 sendi eest seierit vibutades kas rõõmu või tusatuju valmistavad. Suurem osa inimesi kõnnib neist iialgi peale astumata mööda, ent need ei ole lihtsalt niisama vidinad, vaid keiserlikust 19. sajandist pärit autentsed kaalud. Tollane tehnikaime. Tänapäeval võib ärritada seier, kui see liig ümmarguse numbrini tõuseb, toona viinlased kehakaalust ei hoolinud. Neid ärritas see, et automaat šokolaadi ei andnud. Mündiautomaadid Ameerikas ju o