Minu FidЕѕi. Paradiisi varjud
Mariliis Alev
Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval. Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega. Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna. Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole. Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…
Mariliis Alev
Minu FidЕѕi
SISSEJUHATUS
Vaikse ookeani kutset olen tundnud ammu. On see ehk lapsepõlvest mällu sööbinud pilt raamatukaanelt: kõhukas naeratav pikkade krussis juustega tõmmu mees, peas suur värviline lillepärg, kaelas ehted ja lillevanik ning seljas vaid õlgedest seelik. See pilt on jäänud mind kummitama, sest kõik sellel erines minu lapsepõlvemaast Tallinna vanalinnas Viru tänaval: tõsistel inimestel oli ikka palju riideid seljas, meestel soeng pügatud, ise näost kahvatud. Lillepärjad ja ehted olid kindlasti vaid väikeste tüdrukute teema. Siiski oli kuskil maa, kus elati teisiti. Ja kui lugema õppisin, sain teada, et see on hurmav Havai. Järgmine teaduslik infokild lisandus pildile Pipi Pikksukast. Kuigi Kurrunurruvutimaa kuningas pidi olemasoleva informatsiooni põhjal olema rootslane, esines temagi pildil õlgseeliku ja lillevanikuga. Järelikult on kuskil Kurrunurruvutimaa, kuhu saab purjetada. Isegi Rootsist, kus päike alati paistab, kus vesi sillerdab ja inimesed on õnnelikud.
Palju aastaid hiljem olin lugenud veelgi rohkem raamatuid, kohtunud gloobuse saladustega, ja näinud televiisorist, et kuskil teisel pool maakera, keset suurt sinist ookeani, ei olegi ainult vesi. Ma lugesin Robinson Crusoed ja olin kade! Ma vaatasin mängufilmi „Helesinine laguun“ ja olin kade!! Ma olin kurb, kui Tarzan tsivilisatsiooni viidi.
Veel aastaid hiljem, kui olin juba natuke suurem, kaotanud pipiliku vapruse ja alaväärsuskompleksides vaeveldes hakanud omaenese varjugi kartma, kohtasin hallis-hallis Tartus, külmas-külmas viltu vajunud puitbarakis koltunud raamatut „Fatu-Hiva. Tagasi loodusesse“. Ei reetnud see pealkiri asjatundmatule oma sisu. Thor Heyerdahli nimi kõlas tuttavamalt, temast ja tema veidratest meresõidueksperimentidest olin justkui midagi kuulnud. See on kirjeldus 1960ndatel toimunud seiklusest, kus noor norra teadlane võttis ja viis oma naise keset Vaikset ookeani üksikule saarele elama. Kompleksidesse uppunud minus ärkas Pipi kui Okasroosike unest. Armununa kätesse, mis ulatasid mulle selle raamatu kui kutse tagasi loodusesse, kasvas senine ookeanikihk hirmudest suuremaks. Nüüd tundus mõte mõnele jahile „hääletamisest“ ja sel viisil reisimisest juba peaaegu tehtav.
Vaid kolm aastat hiljem seisan Sydney varahommikuselt kargel tänaval. Kell on viis hommikul, on juuni algus ja on külm. Austraalia talv, selline, mis on salaja hommikul ära. Keskpäeval ei mäletagi, et oli korraks jäine ja külm. Ma seisan hosteli ees ja ootan natuke närviliselt ilmselgelt hilinevat minibussi, mis mind lennujaama viib. Mulle meenuvad mälestused naerusuisest havailasest, Fatu Hiva metsikutest saladustest ja mõtteis olen ma siit mandrilt juba lahkunud. Möödunud paaril aastal olen ma juba jõudnud üle merede purjetada. Olen merehädalisena üksikule saarele tagaotsitavaks jäänud. Olen otsinud õnne džunglist ja kõrbest, lähedalt ja kaugelt, linnakärast ja kloostrivaikusest. Olen maailmatu kaugel sellest kunagisest tüdrukust seal Tartus.