Muutlik
Jaak JГµerГјГјt
„Muutlik“ on tuntud eesti kirjaniku ja diplomaadi Jaak Jõerüüdi uus proosateos. Žanriliselt võiks seda pidada pihtimusromaaniks, kuna raamatu sisuks on diplomaadist kirjaniku igapäevatoimetused Lätis ja Eestis viimastel aastatel. Samas eristab teost tavapärasest romaanist see, et peatükid on fragmentaarsed ja segamini paisatud, ajaline lineaarsus on kadunud. Raamat ühendab ülima personaalsuse ülima igavikutundega. Argipäevakirjeldustest kasvavad välja hoopis suuremad küsimused aja ja sündmuste suhtelisusest, kogu inimrabelemise mõttekusest ning olemise talumatust kurbusest.
Jaak JГµerГјГјt
Muutlik
ESIMENE TГ„HELEPANEK:
Ma astusin hommikul Гµue,
tulin meeletult tagasi,
kГµik endine elu surnud,
uuest’ sündind ma jällegi.
KГµik elu, ta oli vangis,
oli rauas, ahelas,
oli midagi selle vahel,
mis pГµues lainetas.
Nii iga päev ma suren,
suren alalГµpmata,
ja tuhat korda sГјda
kokku käänab valuga.
Nii igal hommikul ärkan –
ma uuest’ sündinud.
Siis uuesti Г¤ra suren,
uuest’ ärkan muudetud.
Juhan Liiv
UUS JA VANA
TEINE TГ„HELEPANEK:
Ma pean ehitama mГµtte, sest mГµtet ehitamata ei saa surra,
ei pääse maailmast minema. Inimese ehitatud mõte on see tuleriit,
millel ta surnukeha Г¤ra pГµletatakse.
В В В В Pentti Saarikoski
В В В В EUROOPA SERVAL
KOLMAS TГ„HELEPANEK:
Милый дpyг, и в этoм тиxoм дoмe
Лиxopaдкa бьeт мeня.
He нaйти мне места в тихом доме
Возле мирного огня!
Голоса поют, взывает вьюга,
Страшен мне уют…
Даже за плечом твоим, подруга,
Чьи-то очи стерегут!
За твоими тихими плечами
Слышу трепет крыл…
Бьет в меня светящими очами
Ангел бури – Азраил!
    Александр Блок
PROLOOG
Jaanuar 2010
Kui aasta vahetus, siis vahetati ka Suurt Kellameest. Või Suurt Lihvijat. Või Suurt Nööbivalajat.
Kõik need rattad, mis meie elulinte veavad, läbi udurähmaste hommikute ja valuliste südaöiste ärkamiste, läbi meie söestunud päevade ja kirglike ehavalguste, rattad, mis maailmal hoogu sees hoiavad, kõik need rattad võtsid äkki tuure juurde. Aeg hakkas tormama. Elu muutus otse silmade all sekundite ja minutitega.
Elutuuled tuhistasid Гјle toa. Гњle TOA.
Ja oli tühi, tühi oli sinu käsi.
Aga Vaikus seisis kõigil tänavanurkadel nagu tunnimees ja vaatas möödujatele otsa, nagu olekski iga tänavanurk taeva värav ja nagu tema, see võlur VAIKUS, oleks Peetruse asemik maa peal, kes sind laseb edasi minna või ei lase.
Kusagilt lähenes ja seisatas ühel tänavanurgal kuningas Saalomon, muigas äraolevalt ja lausus siis omaette, et ainult kõrvalseisjad kuuleksid, ent hääletooniga, mis oli pilgeni täis mitmemõttelisust: „Pane mind pitseriks südamele, pitseriks oma käe peale, sest arm on vägev kui surm, kirg on kange kui kalm…”
Saalomon kustutas muige oma näolt, katkestas lause poolelt sõnalt, pöördus nurga taha ja kadus rahva sekka nagu vaba mees kunagi.
Sealsamas lähedal, tänavanurgal, seisis ka sünnilt soomlane Mika
Waltari. Kui vaatad teda vasemalt poolt, siis profiilis egiptlane, kui vaatad paremalt, siis profiilis etrusk. Ta seisis ja naeratas möödujatele leebelt, sigar suunurgas, närtsinud kollane roos käes.
„Siis ilmus tema, see MUUTLIK. Alul ta mängis meiega. Tundsime teda kui külma tuuleõhku ja tungalde kollakaks tuhmenenud leegid lipendasid ägedasti. Siis tajusime teda kui vett ja rabelesime nagu uppujad, et saaksime hingata, kuna nähtamatu vesi voolas suust ja sõõrmeist meie kopsudesse. Tulena ta noolis meie ihu ja liikmeid, nii et arvasime endid elusalt söeks muutuvat. Aga jälgegi ei jäänud meie keha peale ja ta jahendas meid jälle, nii et meie keha külmenes, nagu oleks meid võitud mingi salviga.”
Jäin seal seisma minagi, vaikisin, liikusin mõttes tagasi ühte aprillipäeva.
в