Kuidas lapsi sööma saada. Matk maitsete maailma

Ann Fernholm

Kallid värsked lapsevanemad! See raamat on mõeldud just teile. Mul oleks olnud hea meel, kui keegi oleks selle raamatu mulle pihku andnud, kui mina oma lapsi muu toiduga harjutama hakkasin. Mul ei olnud suurt aimu, kui oluline on maitsetega kohanemine just esimestel eluaastatel. Kui lapsed hakkavad saama kaheaastaseks, muutuvad nad järsku neofoobideks ehk on kõige uue, kaasa arvatud uue toidu vastu väga skeptiliselt meelestatud, ja siis on eriti keeruline pakkuda neile head ja kasulikku toitu, nagu brokoli, maksapasteet, lõhe, muna. Et lapsed on loomult uudishimulikud ja armastavad seiklusi, siis tuleb neile asi huvitavaks teha, avastada erinevaid maitseid ja konsistentse koos. Raamatus on palju nõuandeid selle kohta, mida ette võtta, kui laps keeldub järsku söömast toitu, mis talle varem on meeldinud, samuti selle kohta, kuidas nendele uusi maitseid tutvustada. Olen neid nippe oma laste peal proovinud ja julgen neid soovitada. Loodan, et see raamat toob teie pere kööki ja toidulaua äärde rõõmu ja huvitavaid seiklusi koos lapsega. Ann Fernholm, ema, teadusajakirjanik ja molekulaarse biotehnoloogia doktor Ann Fernholm töötab teadusajakirjanikuna. Ta on teinud kaastööd Dagens Nyheterile, Svenska Dagbladetile, Fokusele ning Forskning & Framstegile. 2010. aastal nimetati ta aasta teadusajakirjanikuks päikesekaitsekreemi kohta tehtud uuringu eest. 2011. aastal tegi ta Rootsi televisiooni teadussaadele „Vetenskapens värld“ palju vastukaja tekitanud reportaaži diabeetikute toitumisest. Tema sulest on ilmunud suhkrusõltuvust ja diabeetikute toitumist käsitlev raamat „Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus“ (2012; eesti keeles 2015, kirjastus Petrone Print) ja „Kõige magusam, mis meil on“ („Det sötaste vi har“, 2014), mis räägib laste suhkrutarbimisest.

Ann Fernholm

Kuidas lapsi sööma saada. Matk maitsete maailma

EessГµna

Õiget toitumist ei ole lihtne õpetada isegi lastearstidel. Nüüdse aja lapsevanemad on ambitsioonikad, mõnikord lausa sedavõrd, et lastearstid peavad neid rahustama ja ütlema, et kõik ei pea nii nööri mööda käima. Lapsed on vastupidavad olendid. Ent samas ei saa teha nägu, nagu poleks toit oluline. Lapse keha kasvab toidust, mida ta sööb.

Kui kord maal diivanil oma teist last imetasin, tuli sisse mu vanem õde, vaatas poisi martsipanikarva beebikeha ja ütles: „Kujuta ette, et tema keha iga rakk on pärit sinust.“ Mõte on vaimustav ja isegi ilus, aga mõni aeg hiljem, kui istusin oma helerohelises köögis, plastlusikas lapse toitmiseks käes valmis, mõtlesin: „Tema keha iga rakk on tekkinud sellest, mida mina olen söönud ja millega ma teda söödan. Või õigemini sellest, mida mul õnnestub talle sisse sööta.“ See mõte oli pisut hirmuäratavam.

Mina ehitangi üles oma laste tervise alusmüüri, minu lapsed on minu jaoks maailma kõige tähtsamad inimesed – ja nemad panevad omakorda aluse oma laste tervisele. Minu viljakad või viljatud jõupingutused või tegematajätmised võivad määrata selle, kas minu lapsed on terved või haiged, kas nad tunnevad end hästi või halvasti.

Ent alati ei ole lihtne õigesti talitada. Lapsed peavad saama kalori kohta rohkem toitaineid kui täiskasvanud, aga neil on märksa väiksem magu, nii et toitained tuleb kavalalt kokku pakkida. Lisaks tuleb arvestada suure rauavajaduse ja soolapiirangutega, D-vitamiini ja muude vitamiinidega. Missugune rasv on parim? Ning kuidas pääseda keskkonnamürkidest ja toidulisanditest?

Küllap ongi meie haavatavus – hirm eksida – see, mis võimaldab tööstusel pigistada meid oma raudsesse haardesse. Küllap seepärast lasemegi end veenda, et tööstuslikult toodetud lastepudrud ja purgitoit, mida me ise ei kipu temperatuuri kontrollimiseks suhugi pistma, on kasvavale organismile kõige paremad. Võrdlemisi kummaline.

Pealegi ei piisa vaid teadmistest selle kohta, mida laps vajab. Väikese inimese peab ju ka näiteks brokolit ja maksapasteeti sööma saama. Kuidas ometi? Ja miks on nii, et