SГµna jГµud

Mikk Sarv

"Meest sõnast, härga sarvest. Nii nagu härja sarvede külge kinnitatud ike tõmbab liikuma rasked koormad ja künnab üles kivised põllud, on ka öeldud sõnal suur jõud, mis võib luua või hävitada. Sõnale annab jõu mõte. Mida rohkem mõtteid seondub sõnaga, seda suurem on sõna jõud. Sõnadest mõtlemine ning nende sügavama jõu otsimine kestab läbi elu. Raamat „Sõna jõud” pakub taipamisi, mis aitavad edasi igaühe sõnadele suurema jõu ja mõjususe otsimisel. Milleks kõnelda visioonist ja missioonist, kui saame öelda selges emakeeles, kas asjal on ka nägu ning tegu? Kohmakas uussõna „keskkond“ jätab ükskõikseks, kuid ürgne, samas tähenduses jätkuvalt kasutusel olev sõna ""käsi"" väljendites „vihma käes olema”, „kuidas käsi käib?”, „käesolev hetk” puudutab tuntavalt igaühte, kelle emakeel on eesti keel.

Maakeel mГµlgub me meeles

Meie emakeel on maakeel. Maakeele mõistesse mahub mitmeid keeli: vadja keel, mansi keel, seto keel, kihnu keel, muhu keel, hiiu keel, saare keel, mulgi keel, võro keel ja muid. Enamikku loetletud keeltest oleme harjunud viimastel aegadel nimetama murreteks. Siiski on nende auväärsete emakeelte nimetamine murreteks lugupidamatu ja halvustav. Just nimelt nendest keeltest pärineb meie kirjakeele väljendusrikkus ja ilu. Need ei ole mingil juhul murtud ja vääriti kõneldud keeled, vaid vanad, sügava elu- ning ilujõuga keeled.

Tõe poole pealt asju vaadates on meie kokku lepitud ja mitmest keelest kokku lapitud eesti kirjakeel tegelikult murtud emakeel. Paljude sõnade nihestunud tähendus on üks sellise murdmise märke. Näiteks sõna nilbe, mis lõunapoolsetes keeltes tähendab lihtsalt libedat, on kirjakeeles saanud murtud ja halvustava tähenduse. Kõige kurjem töö on tehtud sõnaga keelemurre, mis algselt tähendas vaevalist ja kehva oskusega keelekasutust – ta murdis kõnelda mulgi keelt. Nüüd on halvustav murdekeel saanud teenimatult nimeks kõigile emakeeltele.

Siit ka üleskutse: väldime võimalikult palju sõna murre kasutamist meie kaunite emakeelte kohta! Püüame regilaulude, muinasjuttude, vanasõnade ja mõistatuste kaudu süveneda erinevatesse emakeeltesse, mis ühenduvad kauni ühisnime maakeel all.

Ja pühendame enam aega oma kauni emakeele kõnelemisele. Vaid siis areneb ja täiustub keel meie suus, kujunedes enne meie siit ilmast lahkumist täpseks ja jõuliseks maailmas toimuva kirjeldamise vahendiks. Nii on meie emakeele kõnelejad teinud põlvest põlve. Murrame välja kirjasõna ja arvutite poolt maha murtud keelest ja leiame taas üles elava emakeele omaenda suus!

Kuu ja tähed langevad,

enne kui lГµppevad meie laulud.

NГµnna meil on laulusi,

kui on lastel mängusid;

nГµnna meil on viisisi,

kui on vitsaraagusid;

nГµnna on meil sГµnuda,

kui ju tammela tГµrusid,

lüdipäile pähkelid.

Enne lГµppeb lehte puust,

lehte puust ja marja maast,

kaduvad kalad meresta,

lГµppeb vesi allikast,

enne kui lГµppeb meie keeli.

Mikk Sarv, jaanikuul 2012 Taaralinnas.

Maarahva oma lugu

Maarahvas on ürgvana rahvas. Meie keeles on sõnu ja ilminguid, mis sarnanevad meist väga kaugel elavate rahvaste keeltega. Vahel võib paremini mõista meie keelt võrreldes seda kasvõi nii kauge rahva nagu draviidide keeltega Indias. Draviidi keeltes on näiteks sõnal ’om’ tähenduseks jaatamine, olemasolemine, nii nagu meil Lõuna-Eesti keelteski. Ilmakaari on meil kaheksa, igal oma nimi. Sama võib leida Hiina ja Korea rahvaste juures. Meeleseisundi teisendamisele ja šamaanirännaku abil tervise ning nõuande leidmisele teistest ilmadest viitab näiteks „Laevamäng“, mis on hämmastavalt sarnane Loode-Ameerika rannikusališite vaimulaeva traditsiooniga.

Oleme kaua elanud samal maal. Meisse on sulanud mitmeid rahvaid ja rasse. Ometigi on siin toimetulekuks kõige paremini sobinud maakeel, mida ka kõik siiatulnud on lõpuks kõnelema õppinud. Tundub, et maa ise kõneleb siin meiega maa keeles. Erinevad usundid ja vaimsed praktikad teisenevad maalähedasek