Hitleri sekretäri mälestused
Traudl Junge
22-aastane büroosekretär Traudl Junge (16.03.1920–10.02.2002) unistas tantsijakarjäärist, kui talle avanes ahvatlev võimalus: Adolf Hitler pakkus neiule tööd Saksa Riigikantseleis. 1942. aastast füüreri surmani oligi Traudl Junge tema kõrval, stenografeerides ta kõnesid ja kirju. Tänapäeval teatakse Adolf Hitlerit kui suurushullustust põdenud diktaatorit, füürerit, kes kutsus esile 20. sajandi suurima inimkatastroofi. 1942. aasta detsembrist tema enesetapuni Berliini punkris 30. aprillil 1945 oli Traudl Junge Hitleri isiklik sekretär. Kuigi Junge viibis kohal, kui füürerile tehti 20. juulil 1944 atentaat, ning pani 28. aprillil 1945 kirja tema poliitilise ja eratestamendi, on tema mälestused peaaegu täielikult apoliitilised ja vaatlevad Hitlerit kohati kui isalikku sõpra. Suuresti Junge raamatu alusel vändatud filmi „Allakäik“ („Der Untergang“) on arvustajad hinnanud kui üheks paremaks Hitlerit ja Kolmanda Riigi lõppu käsitlevaks linateoseks.
„Oma elulugu ei saa me tagantjärele parandada, vaid me peame sellega elama. Kuid iseennast saame küll parandada.”
    Reiner Kunze, Päikeseloojangul. Ühe aasta päevik.
EessГµna
See raamat ei ole hilinenud eneseõigustus ega ka enesesüüdistus. Samuti ei saa seda käsitada pihtimusena. Pigem lepituskatsena, mille objekt ei ole mind ümbritsev maailm, vaid mina ise. Sellega ei tarvitseta nõustuda, kuid see peaks aitama mind mõista.
Olin kaks ja pool aastat Adolf Hitleri sekretär. Kõnealune aeg välja arvatud, on mu senine elu kulgenud silmatorkamatult. Aastail 1947-1948 panin paberile oma toona alles väga värsked mälestused viibimisestAdolf Hitleri vahetus läheduses. Sellal vaatasime „me kõik” tulevikku ning püüdsime minevikku muide, hämmastava eduga, unustada ja tegelikust süütumana kujutada. Asusin täiesti siiralt asja juurde, tahtes jäädvustada selle aja tähtsaimaid sündmusi ja seiku enne, kui kunagi edaspidi huvi pakkuda võivad üksikasjad mälus tuhmuvad või sootuks unustusse vajuvad.
Käsikirja hulk aastaid hiljem üle lugedes avastasin kohkumuse ja piinlikkusega, kui ebakriitiline ja erapoolik see on. Kuidas ma ometi võisin olla nii naiivne ja kergemeelne? See on aga kõigest üks põhjus, miks ma häbenesin oma memuaare Saksamaal avaldada. Teiseks tundusid minu elamused ja tähelepanekud, arvestades Adolf Hitleri ja tema „tuhandeaastase riigi” kohta käiva kirjanduse küllust, mulle tühised. Lisaks kartsin veel valelt poolelt lähtuvat ebatervet huvi ja aplausi.
Ma ei ole oma minevikku kunagi varjanud, kuid sõjajärgsetel aastatel lausa soosis selle salgamist mind ümbritsev keskkond. Ma olevat olnud liiga noor ja kogenematu, et näha oma ausa näolapiga ülemuses peituvat kuritegeliku võimuihaga meest. Pärast denatsifitseerimiskomisjoni, kes vabastas mu süüst kui „noore kaasajooksiku”, arvasid samuti kõik mu tuttavad, kellele ma oma elamustest rääkisin – mitte ainult need, keda ennast kaasosaluses kahtlustati, vaid ka natsivõimu poolt tagakiusatud. Pidasin seda õigeksmõistmist suisa loomulikuks, sest natsionaalsotsialistliku Saksamaa kokkuvarisemise aegu olin ma alles 25-aastane ja tahtsin eeskätt üht – elada.
Lehekülg Traudl Junge mälestuste originaalkäsikirjast, 1947
Alles 1960. aastate keskpaiku hakkasin ma aegamisi tõsiselt oma mineviku ja kasvava süütunde üle aru pidama. Kolmekümne viie aastaga sai sellest üha valulisem tunnetusprotsess. Soov mõista iseennast ja oma ammuseid motivatsioone kurnas mind. Kordan ikka, et 1942. aastal, 22-aastase seiklushimulise neiuna, olin ma Adolf Hitlerist lummatud. Pidasin teda meeldivaks ülemuseks ja isalikuks sõbraks ning eirasin nimme selgelt märgatud ohusignaale, nõnda et tema juures ja temaga koos oldud aeg võinuks mu äärepealt hukutada. Pärast selle mehe kuritegude paljastamist tunnen ma end elu lõpuni tema kaassüüdlasena.
Kahe aasta eest tutvusin ma kirjaniku Melissa MГјlleriga. Ta otsis mu Гјles, et esitada mulle kui kaasaegsele paar-kolm kГјsimust Adol