Salapärane maja
Maurice Leblanc
Prantsuse kirjaniku Maurice Leblanci (1864 – 1941) kriminaalromaanide kangelane, härrasmees ja meistervaras Arsène Lupin on prantsuskeelsetes maades sama populaarne kui Sherlock Holmes inglise kultuuriruumis. Lisaks Leblanci kirjutatud paarikümnele teosele on Arsène Lupinist loodud arvukalt jäljendusi, nii kirjandusteoseid kui ka mänge, koomikseid, filme ja telesarju. Käesolevas kriminaalloos on peategelaseks kõrgseltskonda kuuluv maailmarändur d'Enneris, kellena Arsène Lupin seekord esineb. Nagu ikka, suudab võitmatu ja võluv kelm kõige keerulisemadki olukorrad enda kasuks lahendada. Peadpööritavatest seiklustest väljub ta alati terve naha ja kuningliku saagiga.
Originaal:
Maurice Leblanc
La demeure mystГ©rieuse
Kaas: Siim Solovjov
Toimetanud Maarja Ojamaa
В© TГµlge eesti keelde. Jana Porila ja OГњ Eesti Raamat, 2013
ISBN 978-9949-622-85-6 (epub)
www.eestiraamat.ee
TrГјkitud Tallinna RaamatutrГјkikojas
Üle lugedes raamatuid, kus jutustatakse nii tõetruult kui võimalik mõnest minu seiklusest, märkan, et tegelikult said need alati alguse spontaansest innust, mis mind naise kannule sundis. Kuldvillak polnud alati sama, kuid oli ikka see kuldvillak, mida ma vallutada püüdsin. Ja kuna asjaolud sundisid mind alatihti nime ja isikut muutma, oli mul iga kord tunne, nagu alustaksin uut elu, enne mida ma veel ei olnud armastanud ja pärast mida ei pidanud ma enam kunagi armastama.
Nii et kui ma pööran pilgu minevikku, ei näe ma Cagliostro, või Sonia Krichnoffi, või Dolorès Kesselbachi, või roheliste silmadega daami jalge ees mitte Arsène Lupini... seal on Raoul d’Andrésy, hertsog de Charmerace, Paul Sernine või parun de Limésy. Kõik tunduvad olevat teistsugused kui mina ja samuti erinevad nad omavahel. Nad lahutavad mu meelt, panevad mind muretsema ja naeratama, vaevavad mind, nagu polekski ma koos nendega armastust kogenud.
Kõikide nende seiklejate seas, kes sarnanevad minuga nagu tundmatud vennad, on minu eelistatuimaks võib-olla vikont d’Enneris, härrasmehest navigaator ja härrasmehest detektiiv, kes pidas lahingut salapärase maja ümber, et vallutada tagasihoidliku Pariisi modelli, meeliköitva Arlette’i süda...
ARSГ€NE LUPINI AVALDAMATA MГ„LESTUSTEST
IRÉGINE, NÄITLEJATAR
Võluvat ideed toetas kogu suuremeelne Pariis, mis meeleldi lõbutsemist heategevate ettevõtmistega ühendab. Ooperi laval pidi kahe balleti vahepeal esitletama kahtekümmet ilusat naisterahvast, artisti või seltskonnadaami, rõivastatuna suurimate moeloojate poolt. Publiku häältega valitaks kolm kõige ilusamat kleiti ning õhtu sissetulek jagataks need kleidid valmistanud ateljeede vahel. See tähendab kahenädalast reisi Rivierale nii mõnegi õmblusmamsli jaoks.
Asjad läksid kohe liikuma. Neljakümne kaheksa tunniga olid viimasedki kohad välja müüdud. Ja etenduse õhtul tungles kohal elegantne ja sumisev rahvahulk, kelle uudishimu kasvas iga minutiga.
Oli juhtunud nii, et kogu see uudishimu oli nii-öelda kokku korjatud ühte punkti, ning kõik omavahel vahetatud laused käisid ümber ühe teema, mis andis vestlusele ammendamatult ainest. Oli teada, et vaimustav Régine Aubry, vähetähtsa teatri teisejärguline lauljatar, ehk küll väga kaunis, pidi esinema Valmenet’ juures valmistatud kleidiga, mida kattis ehtsate briljantidega kaunistatud tuunika.
Ning huvi kahekordistas äärmiselt huvipakkuv küsimus – kas hunnitu Régine Aubry, kellele ülirikas kalliskivikaupmees Van Houben juba mitu kuud oli peale käinud, on teemandikeisriks kutsutud mehe kirele järele andnud? Kõik näis sellele osutavat. Eelmisel päeval oli hunnitu Régine ühes intervjuus vastanud:
„Homme olen ma rõivastatud briljantidesse. Neli Van Houbeni valitud käsitöölist kinnitavad neid praegu minu toas korsaaži ja hõbedase tuunika peale. Kohal on ka Valmenet, kes tööd juhatab.”
Nüüd aga troonis Régine oma etteastet oodates rõduloožis ning rahvahulk vooris temast mööda kui ebajumala eest. Régine vääris täie õigusega epiteeti „hunnitu”, mill