Mustamäe valss
Loone Ots
Kultuuriloolase ja pedagoogikateadlase Loone Otsa mälestusteraamat pakub vaateid lähiajalukku, täpsemalt aastatesse 1966-1984. Seda ajavahemikku on seni käsitlenud vaid üksikud memuaristid, kellest keegi pole luubi alla võtnud massiehituse esimest produkti Mustamäed. Ühe pere loo kaudu salvestatakse ajastu dokument, mis ulatub nõukogude võimu tulekust süvastagnatsioonini. Raamatu põhitegevuspaik on 60 000 elanikuga Mustamäe, 1960. aastate inimeste unistus. Läbi huumori- ja satiiriprisma kirjeldab autor nõukogudeaegse magala rajamist ja kasvamist, defitsiidikaubandust jm, lisaks kirkad koolielukirjeldused, taustal 1980. aasta olümpiamängud ning noorterahutused. Raamat tutvustab inimesi, keda juhuslik valik määras elama Mustamäe tüüpelamus, selgitab, mis sundis neid sinna kolima, ja näitab, kuidas nende valikud määrasid ühe 1965. aastal sündinud põlvkonna esindaja saatuse ja kuidas poliitika mõjutas elu ka pärast stalinismi. Kirjeldustes näeme omaaegseid tuntud kultuuritegelasi ja poliitikuid. Loone Otsa mälestusteraamat on väärtuslik kultuuridokument, mis käsitleb nõukogude elu mikroajaloo võtmes. Raamatut illustreerib rikkalik fotomaterjal.
Loone Ots
Mustamäe valss
MINU PERE JA MINU AEG
HAKKASIN TAASTAMA MUSTAMÄE MÄLUMAJA, aga selle seinad nõudsid kive juurde. Keset hoonet, elu tantsusaalis keerutasid ka mu vanemad ja nende isad-emad. Mustamäe valsile lisandus Võhandu oma, keldris paukus Stalini trumm, rõdul plõnksusid Brežnevi propaganda balalaikad. Saali poleeritud põranda alt pürgis välja Propeller ja vallutas lava. Ruja murdis valsi rokiks ning pani aja seisma.
See lugu on harilik. Iga Mustamäe tüüpelamu uks viis saja sääraseni. Sarnase saatusega inimesed sisustasid endale ühesugused korterid, nende lapsed sammusid seeriaprojekti lasteaiahooneist sama ühenäolistesse koolimajadesse, kus kandsid ühtmoodi koolivormi. Siiski vaatas igaüks maailma läbi iseoma silmade. Minu nähtu on minu mälupilt. Kõrvalseisjad võivad samu hetki mäletada teisiti. Kindlasti on meil meeles erinevaid asju.
Meid litsuti Mustamäe karpidesse, aga vaimukaantel olid õhuaugud sees, igaühe jaoks isesugused, ja me ei lämbunud. Vastupidi – olime õnnelikud, et elasime ja õppisime Mustamäel, mis alles koos meiega kasvas. Siis jätsime lapsepõlve majad maha ja need unusid, kuni märkasime valusaid pragusid. Ometi oli ja on Mustamäe endiselt alles. Aegamisi tekib talle uus nägu, mida näevad meie lapsed, kellele on pühendatud Mustamäe uus valss.
AVAMГ„NG
SÜNDISIN NÕMME SÜNNITUSMAJAS Mai põik 4 vana-aastaõhtul 1965. Olin Rita ja Avo-Jaak Kausti esimene laps. Tegelikult jäingi ainukeseks. Looduse soovil tulnuks ma ilmale uue aasta esimesel päeval. Kuid naistearst doktor Ilus tahtis väga jõuda koju uusaastapeole. Ema omakorda tahtis minust vabaks saada. Olin suur laps, sündides kaalusin neli kilo ja viiskümmend grammi pealekauba. Saabusin aeglaselt. Minu kümme aastat vanem õde Õnne, sündinud ema eelmisest abielust, oli olnud palju väiksem ja kärmemgi. Pikk näriv valukogemus oli ema jaoks uudne. Niisiis nõustus ta rõõmuga, kui arst tegi ettepaneku süstida sünnitust kiirendavat ainet. Keemia tegi kähku oma töö. Vupsasin maailma ja tõmbasin kopsud õhku täis. Kell näitas 21.00.
Tegelikult oodati mind varem, kuid olin laisk ilmale tulema. Emaüsk tundus nii mõnus, et hilinesin ema arvutuste järgi tervelt kolm nädalat. Õigel kuupäeval tundis ema korraks ka tuhusid ja tuli kähku haiglasse, et jääda tuttava ja usaldusväärse arsti käe alla. Ametlikult elas ema Kalamajas, mis ei kuulunud üldse Nõmme teeninduspiirkonda. Juhuslikku, võib-olla isegi umbkeelset arsti ema ei soovinud. Ta ei jätnud kunagi midagi juhuse hooleks. Erand oli toosama valehäire. Ema oli kodust lahkudes kindel, et rahakotti ei lähe pärale jõudes vaja. Vargused, sealhulgas vargused haiglates olid täiesti tavalised ja ema otsustas raha koju jätta. Rahakotita öökapil