Oodates Bojangles’it

Olivier Bourdeaut

Poja imetleva pilgu all tantsivad nad Nina Simone’i lauldava „Härra Bojangles’i” saatel. Nende armastus on maagiline, pöörane, lakkamatu pidupäev. Nende elus pole ruumi muule kui ainult naudingutele, fantaasiatele ja sõpradele. Ootamatusi täis ekstravagantne ema annab tooni ja hoiab ohje enda käes. Tema on see, kes võttis perekonda ka neljanda liikme – korteris ringi uitava suure eksootilise linnu Preili Superkasutu. Ja just ema tõmbab neid pidevalt poeesia ja meeletuste keerisesse. Ent ühel päeval läheb ta üle piiri. Isa ja poeg teevad kõik, et paratamatut ära hoida, et pidu, maksku mis maksab, jätkuda saaks. See on meeletu armastus kõige ehedamal kujul. Olivier Bourdeaut sündis 1980. aastal Nantes’is. Ta töötas kodulinnas kinnisvaramaaklerina, kuid edutult ja 30-aastasena jäi töökohast ilma. Siis otsustas ta järgida oma unistust saada kirjanikuks. Esimene romaan ei õnnestunud ja ei leidnud kirjastajat. Järgmise, „Oodates Bojangles’it”, kirjutas Bourdeaut valmis paari kuuga ja see on tema esimene avaldatud romaan. Ilmunud Prantsusmaal raamatuna 2016. aasta jaanuaris, sai täiesti tundmatu autori teosele osaks erakordne menu, seda on ka pärjatud mitmete mainekate kirjandusauhindadega. Praegu elab Olivier Bourdeaut koos vanematega Hispaanias. Romaani pealkiri „Oodates Bojangles’it“ on parafraas Samuel Becketti näidendile „Oodates Godot’d“.

Olivier Bourdeaut

Oodates Bojangles’it

Minu vanematele

Kannatlikkusega Гјhendatud heatahtlikkuse eest, mis andis tunnistust nende hoolivusest.

Mõned ei lähe kunagi hulluks…

Nende elu peab kГјll hirmus igav olema.

В В В В Charles Bukowski

See on minu tГµeline lugu,

kohatiste valede ja liialdustega,

sest elu ongi tihtipeale niisugune.

1

Isa ütles mulle, et enne minu sündimist oli tema amet harpuuniga kärbeste jahtimine. Ta näitas mulle harpuuni ja lömastatud kärbest.

„Ma lõpetasin ära, kuna see oli väga raske ja väga viletsalt tasustatud,” ütles ta oma kunagist töövahendit lakitud kirstu pannes. „Nüüd asutan ma autotöökodasid, tuleb palju tööd teha, aga teenistus on väga hea.”

Kooliaasta alguses, kui esimestes tundides üksteisega tutvuti, rääkisin ma uhkusega oma isa ametitest, kuid mulle langes osaks leebeid noomitusi ja ohtralt pilkeid.

„Tõe eest tasutakse halvasti, eriti kui see tõde veidral kombel valega sarnaneb,” tõdesin ma kurvalt.

Tegelikult oli mu isa seadusemees.

„Seaduste tundmine toob toidu lauale!” pugistas ta piipu toppides naerda.

Ta polnud ei kohtunik, saadik, notar ega ka advokaat, ei midagi niisugust. Oma tegevust sai ta arendada tänu oma senaatorist sõbrale. Olles otseallika kaudu seadusandlike suundumustega kursis, sukeldus ta senaatori poolt inspireeritud uude ametisse. Uued normid, uus amet. Nii sai temast autotöökodade asutaja. Kindlustamaks, et autopark oleks turvaline ja töökorras, oli senaator otsustanud kõigile sisse seada kohustusliku tehnilise kontrolli. Nii pidid päevinäinud autode, limusiinide, eriotstarbeliste masinate ja igat sorti käulade omanikud õnnetuste vältimiseks oma sõidukiga meditsiinilise kontrolli läbima. Rikas või vaene, kõigil tuli sellele alluda. Ja kuna see oli kohustuslik, kirjutas mu isa loomulikult kopsakaid, väga kopsakaid arveid. Maksta tuli talle nii kohalemineku kui ka tagasituleku, ülevaatuse kui ka kordusülevaatuse eest, ning tema naerupahvakute järgi otsustades oli see väga hea.

„Ma säästan elusid, ma säästan elusid!” naeris ta, ise ninapidi pangaväljavõtetes.

Tollal tõi elude säästmine sisse palju raha. Pärast seda, kui ta oli avanud tohutu hulga töökodasid, müüs ta need konkurendile, ja see oli kergendus emale, kellele ei meeldinud eriti, et isa elusid säästab, kuna selle tõttu töötas ta palju ja me ei näinud teda peaaegu üldse.

„Ma töötan hiljani, selleks et võiksin varakult lõpetada,” vastas ta emale, ja mul oli raske sellest aru saada.

Tihtipeale ei mГµistnud ma isa. Aastate jooksul hakkasin ma temast natu