Назад к книге «Emil ja detektiivid» [Erich Kärstner]

Emil ja detektiivid

Erich Kärstner

Emil tohib esimest korda üksi Berliini sõita. Rongis varastatakse talt kogu raha ära. Vaevalt on Emil rongist väljunud, kui ta asub varast jälitama. Õnneks saab ta peagi tuge signaalpasunaga Gustavilt ja tolle sõpradelt, kes aitavad Emilil korraldada pingelist tagaajamist risti läbi suure linna, et varas kinni võtta. Erich Kästneri esimene lasteraamat on ühtlasi tema kõige tuntum lasteraamat. Lugu Emilist ja tema sõpradest on nii Saksamaal kui ka mujal mitmeid kordi menukalt ekraniseeritud, lisaks filmidele on sellest igihaljast ainesest tehtud ka muusikal, teatrilavastus ja kuuldemäng. Erich Kästner (1899–1974) kuulub enimloetud lasteraamatute autorite hulka. Oma teoste eest on ta pälvinud arvukalt auhindu, muu hulgas on teda tunnustatud Hans Christian Anderseni medaliga ja Georg Büchneri nimelise kirjandusauhinnaga. Kogu maailma lapsed armastavad tema lugusid ja nende põhjal valminud filmid on samuti vaimustunud publiku leidnud.

Erich Kärstner

Emil ja detektiivid

Sellega lugu veel sugugi ei alga

Teile võin ju seda rahulikult öelda: Emili lugu tuli mulle endalegi ootamatult. Tegelikult tahtsin ma hoopis teist raamatut kirjutada. Raamatut, milles pidid tiigrid suurest hirmust hambaid ja datlipalmid kookospähkleid lõgistama. Ja väike mustavalgeruuduline kannibalitüdruk, kes ujus risti üle Vaikse ookeani, et tuua endale Friscost, Drinkwater & Co-st hambahari, pidi saama nimeks Petersell. Mõistagi ainult eesnimeks.

Mul oli kavas päris tõeline Lõunamere-romaan. Kuna kord rääkis mulle üks suure valehabemega härra, et midagi sellist loeksite teie kõige meelsamini.

Ja isegi esimesed kolm peatükki olid juba kenasti valmis. Pealik Saadananägu, keda hüüti ka Kiireks Postiks, vabastas just kuumade ahjuõunte alt oma taskunoa, sihtis külmavereliselt ja luges nii kiiresti, kui suutis, kolmesaja üheksakümne seitsmeni …

Äkitselt ei teadnud ma enam, kui palju jalgu on valaskalal! Ma heitsin täies pikkuses põrandale pikali, kuna seal suudan kõige paremini järele mõelda, ja mõtlesin järele. Aga sedapuhku ei olnud sellest abi. Ma lehitsesin leksikoni. Kõigepealt V-tähe köidet ja siis igaks juhuks ka veel K-tähe köidet, kuskil polnud sellest sõnagi. Ja selleks, et edasi kirjutada, pidin ma ometigi täpselt teadma. Ma pidin seda isegi täiesti täpselt teadma!

Sest kui sel silmapilgul oleks valaskala vale jalaga džunglist välja astunud, poleks pealik Saadananägu, keda hüüti ka Kiireks Postiks, kuidagi teda tabada saanud.

Ja kui ta poleks valaskala ahjuõuntega tabanud, siis poleks väike mustavalgeruuduline kannibalitüdruk, kelle nimi oli Petersell, iial saanud kokku teemantide pesija, proua Lehmanniga.

Ja kui Petersell poleks saanud kokku proua Lehmanniga, siis ei oleks ta iial saanud väärtuslikku kupongi, mille pidi San Franciscos Drinkwater & Co-s ette näitama, kui taheti saada tasuta uhiuut hambaharja. Jah, ja siis …

Niisiis minu Lõunamere-romaan – ma olin juba selle üle nii rõõmustanud! – nurjus nõnda-ütelda valaskala jalgade pärast. Ma loodan, et te mõistate seda. Mul oli küll kohutavalt kahju. Ja preili Viiulipoogen oleks peaaegu nutma hakanud, kui ma talle sellest rääkisin. Tal polnud aga parasjagu aega, kuna ta pidi õhtueineks lauda katma, nii et ta lükkas nutmise hilisemaks. Ja siis ta unustas selle. Niisugused need naised on.

Tahtsin panna raamatu pealkirjaks „Petersell džunglis“. Uhke pealkiri, eks ju? Ja nüüd lebavad need esimesed kolm peatükki mul kodus laua all, et see ei kõiguks. Aga on’s see õige koht romaanile, mille tegevus toimub Lõunamere kandis?

Ülemkelner Nietenführ, kellega ma vahetevahel oma tööst räägin, küsis mult paar päeva hiljem, kas ma olen üldse kunagi seal all käinud.

„Kus all?“ küsisin ma vastu.

„Noh, Lõunamerel ja Austraalias ja Sumatral ja Borneol ja seal.“

„Ei,“ ütlesin mina, „milleks seda?“

„Kirjutada saab ju üksnes sellistest asjadest, mis on tuttavad ja oma silmaga nähtud,“ kostab tema vastuseks.

„Aga lubage