Palveränd

Tiit Aleksejev

“Palveränd” on ajalooline põnevusromaan, mis põhineb neljal Esimese ristisõja (1096 -1099) kroonikal, mille autorid kirjeldatud sündmustes ka vahetult osalesid. Raamatu peategelaseks on noor relvakandja, kes suundub koos Toulouse’i krahvi väega Palestiinat moslemite käest vabastama. Teda ootavad ees katsumused, mille käigus selgub, et ristiretkel on mitu mõõdet ja et uskmatute võitmiseks tuleb esmalt võita iseennast. Peategelane näeb linnu, mille sarnaseid läänemaailmas ei leidu, samuti tuleb temal ja ta relvavendadel vastamisi seista täiesti uut tüüpi sõjapidamisega. Lisaks tuleb tal osaleda normannide ja basileus Alexios I vahelises võimuvõitluses, kus ei kehti ükski reegel ja kus kõik figuurid käivad kõikidel väljadel. Tiit Aleksejev (sünd. 1968) on hariduselt ajaloolane. Tema esikromaan “Valge kuningriik” pälvis 2006. aastal Betti Alveri auhinna. “Palverännu” kirjutamiseks kogus ta materjali kümmekond aastat ning käis ära peamistes Püha Maa lahingupaikades.

Tiit Aleksejev

Palveränd

Seigneurs, sachiez qui or ne s’en ira En cele terre ou Dex fu mors et vis, Et qui la croiz d’outremer ne prendra A paines mès ira en paradis

В В В В XII sajandi ballaadist.

Anno Domini 1148. Boscodoni Jumalaema klooster Provence’is.

Mu nimi on Dieter. Kunagi olin ma keegi teine, aga sel ei ole enam tähendust. Maa, kust ma pärit olen, ei ole enam endine ja inimesed, kes mind mäletasid, on surnud. Sest mis on üks maa ja üks rahvas? Veepiisk veenõus, ei enamat. Ma olen siiski üritanud. Olen üritanud koduranda leida. Käsikirjadest ja kaartidelt ja rännumeeste lugudest. Teda pole kusagil. Kuid ma mäletan pilvi tema taevas, udu tema niitude kohal ja jälge, mis jäi tömbi peaga maost, kes läbi lõikeheina libises. Ja ma tean, et ma ei ole und näinud.

Tõeline kodu on see, mille poole inimene teel on. Mida ta oma mõtteis kannab. Minu mõtteis on linn, mille me uskmatutelt tagasi võitsime. Minu jaoks on ta kõiges ja kõikjal. Igal ööl hiilib kõrb üle mu läve, tuul puhub, luited liiguvad ja palverändurid on ületamas tühermaad. Ja siis ei olegi vaja koltunud reisikirju lehitseda, sest igaüks neist peab rändurit juhatama lähemale Jumalale, mitte kodurannale ja iga kaardi keskpaigas on Jeruusalemm.

†

Aristoteles kirjutab, et inimkehas on kaardistatud kogu kosmos. Minu keha on valu maakaart. See aitab leida kohti, kus ihu on lõigatud, muljutud ja purustatud. Iga arm on osa teekonnast. Iga vigastus on mingi lahinguväli. Öösel lavatsil lebades sulen ma silmad ja libistan sõrmedega üle inimeste maa: Nikaia, Dorylaeum, Harem, Antiookia, Kerbola, Jeruusalemm, Askalon.

Valul on omad mälestused. Põlvedes ja puusades tuikab ratsutamisest. Õlaliiges pakitseb mõõga vibutamisest. Pahkluud sadulast langemisest. See kõik on ainult pinnavirvendus. Tõeline valu on mujal. Palverännul öeldi: võitle ja ära karda, elu saab sinult võtta, kuid au mitte iialgi. Aga saab sedagi. Ning autusest saab häbi, mis saadab inimest elu lõpuni. Mis muserdab ja närib ja tuletab end iga Issanda päev meelde: täna, täna, täna. Täna. Kui täna on teie päev, siis te teate. Ja neile, keda häbi maadligi surub, võin ma öelda: ma tean, mida te tunnete. Ma olen teie.

†

Ma olen elanud mitut elu. Ma olen olnud see, kes hoiab sulge, ja see, kes hoiab mõõka. Kõik on hajunud nagu suits tuules. Täna olen ma see, kes hoiab taimi, ja homme olen ma muld, millest taimed uut jõudu saavad. Muld ei hooli, kui palju keegi head või halba tegi, ja õigest mehest ning õelast mehest võrsuvad ühesugused viljapead. Võib-olla on tuules kõikuva vilja jaoks kõik inimesed ühtemoodi õiged.

Ma olen aednik kloostris, mis asub Montpellier’ linnast kahe päevateekonna kaugusel ja mille maad krahv Guillaume de Montmiral Pühale Kirikule annetas. Issanda aastal 1142 asus kolmteist venda Chalais’t teele, et uuele konvendile alus panna. Ürikutesse jäi neist kaksteist, sest kaksteist on apostlite arv. Väljajäänud vend olin mina, aga see ei teinud mulle