Vaht

Г‰mile Zola

Aastatel 1871-1893 avaldas Émile Zola kahekümneköitelise romaanitsükli “Rougon-Macquart’id”, kuhu kuulub ka käesolev romaan “Vaht”, mis ilmub eesti keeles esmakordselt ja on ühtlasi romaani “Daamide Õnn” eellugu.
 Pea täis auahneid plaane, saabub Octave Mouret Pariisi. Asunud elama aukartust sisendavasse kodanlasemajja, märkab ta peagi, et uhkeldav fassaad varjab üpris kummalist elu. Ei tema võõrustaja ega majahoidja väsi rääkimast maja asustava kodanluse kõrgest moraalist, kuid pikapeale saab noormehele selgeks, et korralikkuse maski taga pannakse toime kõige inetumaid tegusid ning tema isegi ei löö kõhklema ühegi vahendi ees, et suurlinnas edasi jõuda.

I

Neuve-Saint-Augustini tänavas peatas sõidukitest tekkinud ummik kolme kohvriga koormatud üüritõlla, millega Octave oli lahkunud Lyoni vaksalist. Hoolimata sombuse novembripäeva üsnagi tuntavast jahedusest avas noormees akna. Teda üllatas äkiliselt laskunud hämarus selles kitsukeste, rahvasummast kihavate tänavatega linnaosas. Korskavaid hobuseid piitsutavate kutsarite kirumine, lõputu tõuklemine kõnniteedel, äriteenijatest ja klientidest kubisev katkematu poekeste rivi – see kõik uimastas teda. Oli ta ju unistustes näinud Pariisi palju puhtamana ega osanud arvata, et leiab eest niivõrd apla, kõvakäelistele sellidele kasulõikamiseks avatud kaubitsemise.

Kutsar kummardus tahapoole.

„Nii et Choiseuli passaaži?”

„Ei, Choiseuli tänavasse… Kui ma ei eksi, siis uus maja.” Üürisõidukil tuli vaid pöörata, sest maja oli nurga pealt teine, suur viiekorruseline kivihoone, mille kergelt kollakasvalged seinad tõusid esile vanade, kooruva krohviga naaberfassaadide taustal. Kõnniteele maandunud Octave mõõtis pilguga maja, esimest ja poolkeldikorrust hõivavast siidkangaste kauplusest kuni viienda korruse pisut sügavamal paiknevate akendeni, mis avanesid kitsukesele terrassile. Teisel korrusel toetus naisekujulistele sammastele rohkete kaunistuste ja malmääristusega rõdu. Aknaid raamis šablooni järgi valmistatud keeruline kivinikerdis ning allpool, veelgi rikkalikumalt ehitud sissesõiduvärava kohal hoidsid kaks putot numbritahvlit, mida öösiti valgustas gaasituluke.

Octave’i märganud, jäi uksest väljuv tüse heledapäine härrasmees seisma.

„Kuidas! Juba kohal?” hüüatas ta. „Aga mina ootasin teid alles homseks!”

„Teate, ma sõitsin Plassansist päev varem välja,” lausus noormees. „Kas tuba ei ole veel valmis?”

„On ikka… Ma üürisin selle juba kahe nädala eest ja möbleerisin otsekohe, nagu te palusite. Oodake, ma viin teid kohe pärale.”

Octave’i vastuväidetest hoolimata läks mees tagasi majja. Kutsar oli kolm kohvrit maha tõstnud. Hoolikalt raseeritud pikliku diplomaadinäoga auväärne härrasmees uuris majahoidja ruumis tõsiselt ajalehte Moniteur. Ometi suvatses ta märgata oma ukse alla pandud kohvreid ning päris majaelanikult, neljanda korruse arhitektilt, nagu ta teda kutsus:

„Härra Campardon, kas see ongi see isik?” „Jah, härra Gourd, see on härra Octave Mouret, kelle tarvis ma üürisin toa viiendal korrusel. Ta hakkab seal elama ja söömas käima meie juures… Saage tuttavaks – härra Mouret on mu naise vanemate hea sõber.”

Octave silmitses võltsmarmorisse rüütatud seinu ja rosettidega võlvkaari. Eemalt paistev sillutatud ja tsemendiga kaetud õu jahmatas külma ja elutu kõledusega. Hobusetalli ukse ees hõõrus kutsar nahatükiga hobuse suuraudu. Päike oli seal ilmselt harv külaline.

Samal ajal uuris härra Gourd kohvreid. Nüginud neid jalaga ning täis aukartust nende raskuse ees, teatas ta, et läheb kutsub pakikandja, kes kohvrid tagatrepi kaudu üles viib.

„Proua Gourd, ma lähen välja,” hüüdis ta toa poole. Majahoidja korter koosnes väikesest, puhtaks poleeritud klaaside, punaselillelise vaiba ja palisandermööbliga salongist, mille paokil uksest paistis nurgake magamistoast ja granaatpunase ripskangaga kaetud voodi. Lihav proua Gourd, juustes kollased lindid, lamaskles tugitoo