Liiseli vГµti

Ketlin Priilinn

"Liiseli võti" saavutas kirjastuse Tänapäev 2008. aasta romaanivõistlusel teise koha. See on lugu noorest naisest, kes põgeneb kahe väikese tütrega oma vägivaldse alkohoolikust mehe juurest. Paraku on pooleldi titeeas kaksikute kõrvalt väga raske üksinda toime tulla, kui pole tööd ega elukohta ning mitte kedagi toetamas. Lisaks kipub minevik ikka ja jälle kummitama. Kui ühel hetkel tekib võimalus luua uus suhe, taipab naine, et ei suuda ega julge enam ühtki meest usaldada.

Ketlin Priilinn

Liiseli vГµti

Ärapöördumine

Marie Under

Jaam. Vahel roomates, siis jälle lennates

jГµudsin ma siia. Ees astangu valgus.

Kohkunud radu, teid tuuliseid rännates –

jaam. Ees Гµhetab uudus ja algus.

JГµudsin su kГµrgelle kaljule vaevu:

peagu kГµik teed olid kГµrvale viimas!

NГјГјd istun veerel su sinise kaevu,

pestes ju palgeid su päikese piimas.

Üksi. All tühjade nägude maantee,

edevi sГµnade lГµikavad viled.

Siin olen suletud hГµlmavi kaante

vahel: ma valgete lehtede sГјle.

Tean, et ma mГµndagi enesest uhtund,

olen kui hell Гјmberistutet taim.

Imestan, jumestun – oo, mis on juhtund!

Olen vaid ootus, Г¤revus, aim.

Rong

Liisel sikutas oma tumehalli seljakoti luku vaevaliselt kinni. Õmblused raksusid ja hetkeks kartis naine, et ligi seitse aastat vana Nike’i kott ei pea sellisele koormusele enam lihtsalt vastu. Õnneks ei juhtunud siiski midagi ning Liisel vinnas suure koti endale selga. Uhh, kui raske! Punase-mustatriibuline spordikott kaalus ilmselt vähemalt kaks korda sama palju, ent seda ei tarvitsenud vähemalt seljas ega käe otsas tassida. Spordikoti oli Liisel juba aegsasti kaksikute käru alumisele raamile toppinud.

Nüüd tundus kõik lahkumiseks valmis olevat. Jäänud oli veel kõige raskem ja pingelisem osa – lapsed tasahilju voodist üles tõsta, nad kiiruga riidesse panna ja kärru asetada. Et nad nüüd jumala eest karjuma ei hakkaks! Selle mõtte juures tundis Liisel, kuidas külm higi ta laubale kerkis. Ta heitis kiire uuriva pilgu eemal elutoa diivanil magavale mehele, kes regulaarse vahemiku järel traktoripõrinat meenutavaid norskeid kuuldavale tõi. Diivani ees vaibal vedelesid kolme tühja õllepudeli vahel rohekassinised klaasikillud, mille asemel veel paar tundi tagasi oli olnud Liiseli õelt Ingelalt tema viimaseks, kahekümne kaheksandaks sünnipäevaks saadud kaunis spiraalikujuline vaas…

Ole rahulik, Gerti ei ärata praegu küll miski, suutis naine end lõpuks veenda. Kui mees end kord juba sel moel täis oli kaaninud, võis ta magada järjest kaksteist tundi, ilma et oleks vahepeal külgegi keeranud. Just seetõttu oligi Liisel pidanud kõige turvalisemaks põgeneda hilisel õhtutunnil. Ent siiski tuli igaks juhuks olla ettevaatlik.

Väike karvane koer Nässu lebas laste voodi ees sinisel kaltsuvaibal ning jälgis pingsalt oma perenaise tegemisi, kõrvad kikkis ja pea viltu keeratud. Vaikselt, väga vaikselt ja tasakesi tõstis Liisel kaksikute laiast võrevoodist esmalt Miia ning asetas tüdrukukese kušetile. Laps ümises läbi une ja liigutas oma tillukesi sõrmi, ent ei ärganud. Hinge kinni pidades toppis Liisel tüdrukule roosa- ja valgetäpilise talvekombinesooni selga, tõmbas mütsi pähe ja lükkas jalgade otsa valged Barbie pildiga saapad. Ta tõstis ikka veel rahulikult magava Miia ettevaatlikult kärru ja pöördus seejärel uuesti voodi juurde, et ka Lotta riidesse panna. Liiseli ehmatuseks vaatas tüdruk talle voodist pärani silmadega vastu. Oh, ja juba avas ta suu, et säärase ennekuulmatu öise äratuse vastu protesti tõsta. „Tss.“ Liisel surus sõrme huultele. „Kuss, Lotta. Oleme hästi tasa.“ Ta lükkas Lottale luti suhu ning oh imet, tüdruk ei sülitanudki seda välja, vaid hakkas rahulikult imema ja vaatas emale oma tumehallide silmadega uurivalt otsa.

Riietamise ajal krimpsutas Lotta küll pahaselt nägu ja Liisel kartis, et iga hetk vallandub tema suust see nördinud kisa, mida tal äsja luti