Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein
Eia Uus
Võta üks imekaunis, ent hüsteeriline prantsuse naine, lisa tema sihikindel mees, nende kaks väikelast, maamaja ja vastutustundetu kulutamine, ning raputa abielulahutuseni. Lisa valge part, Ida-Euroopa lapsehoidjad, törts lavendlilikööri ja gramm safranit, sada meetrit saia ja tuhat liitrit veini ning jäta hauduma. Sega hulka lahkunud kirjanikke-kunstnikke, randevuud šarmantse fotograafi ja näitlejaga, võilillemoos, talisuplus endise kihlatuga ja punases kampsunis krahv. Lisa üks palverännak, vanaisa viimased pulmad, ülbed kelnerid, põsesuudlused ja tervistav seks. Klopi hulka meesstripparitega kodukanad, flambeeritud banaan, hõrk hobuseliha ning lase käärida. Viimaks lisa mitu peatäit pisaraid, kaks karmi kõhugrippi, mõned märtrid ja okassiga, vanad gaasiarved ja kaaviar, ning küpseta, kuni koorik on kuldne. Raputa peale perenaise armukesed ja mõni pohmell, tuvide tulistamine ja Riviera sumedad ööd. Kaunista elu armastusega ja, voilà ! Eia Uus
Eia Uus
Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein
„Kui vein on välja valatud, siis tuleb see ära juua”
В В В В Prantsuse vanasГµna
PISIKE INSPIRATSIOON
Ruttan oma uue kodu poole Pariisi kesklinnas. Mingil hetkel aeglustan sammu, sest mu ees kõnnib üks noor mees. Minust võib-olla paar aastat vanem, tal on ilus soeng, ja külje pealt näen, et ka üsna värskelt raseeritud lõug.
Rahvast kõnnib vastu ja rutakalt mööda piisavalt palju, et ma jään talle inimmassis märkamatuks, kui teda küljelt jälgin. Tal on seljas puhas ja stiilne moodsa lõikega pintsak.
Kogu selle vöökohast üles jääva ilu kontrastiks on tal jalas hallid dressi- või pidžaamapüksid, ühes käes kinnine tumesinine vihmavari, mida ta kasutab jalutuskepina, ja teises suur kilekott. Ning ta on paljajalu.
Ma kõnnin ta kõrval, et näha, kas ta on ka näost hull. Profiilis vähemalt mitte. Ta ilus nägu on nii rahulik, nagu kuuluks ta mõnda idamaisesse mungaordusse, sest talvises Pariisis jääkülmal asfaldil paljastel taldadel nii loomulikuna paistvalt kõndida – see nõuab kas suurt keskendumist või täielikku lahtilaskmist.
Kõnnin talle piisavalt lähedal, et mu kontsaklõpsud võiksid olla tema omad, tema rütmis. Eeldan, et hetke pärast keerab ta ümber, et mulle kurjalt otsa vaadata, sest mu sammud on nii ebaviisakalt valjud, ent ta ei tee mind märkamagi. Mõtlen, et peaksin ehk kikivarvul ta järel hiilima. Aga siis teised inimesed paneksid tähele. Kõigepealt mind ja siis seda meest.
Püsin ta kõrval võib-olla kilomeetri ja jälgin vastutulijaid, ning rohkem kui see, et mehel kingi jalas pole, paneb mind imestama asjaolu, et keegi ei märka, et tal kingi jalas ei ole.
Mitte keegi ei märka.
Aga sellepärast ma ju siia tulingi. Et olla vahelduseks täiesti märkamatu, nähtamatu, anonüümne.
Minule on suvine pööripäev see, mis paljudele aastavahetus, vana aasta lõpp, kui tehakse kokkuvõtteid ja edetabeleid ning antakse lubadusi. Minu aasta jaguneb kaheks: aeg, kui läheb pimedamaks, ning aeg, kui läheb valgemaks. Talvisel pööripäeval on ainus soov, lubadus ja jõupingutus vastu pidada ja elus püsida, kuni valgem on. Suvisel on jõudu ja fantaasiat midagi muuta. Aasta murdepunktis suvel hakkavad päevad lühemaks jääma, mis tähendab, et varsti tuleb külm ja talv. Üks ring on täis, loodus hakkab surema ja ega sinagi nooremaks jää.
Sel suvel, kui olen 23aastane, on just ilmunud mu teine romaan, mõned sõbrad lõpetanud ülikooli, mitme aasta südameprojekt, Marje Ingeli luulekogu „Sulg” on trükikojale üle antud. Olen ühes kohas töötanud peaaegu kolm aastat ja tunnen, et töö kannatab minu huvi lahtumise tõttu.
Pärast jaanipäeva Saaremaal lähevad teised tagasi mandrile, ent õnneks vajab sõbranna Kärri väike vend hoidjat, ning kuna Saaremaal tulevad tihti mu parimad mõtted ja selgushetked, pakun ennast. Mõtlen, et mõni päev saare peal aitab kindlasti natukene selgust tuua sellesse, mida ma elult tahan.
Loen Louis Aragoni „Aurélieni”, kus peategelased par