Minu Narva. Kahe maailma vahel
Katri Raik
Narva pole linn, vaid riik, ja siin elab narvakeelne rahvas narvitjane. Eesti võim pelgab neid. Kui mõni kõrge riigiesindaja Narvat väisab, on tunne, et ta toob riigi süles Narva ning võtab lahkudes taas kaasa. Siin on piirijärjekorrad ning elatusallikaks salakaubana üle toodav suits ja viin. Kunagine toitja Kreenholm on suletud, töötuse määr üks Eesti kõrgemaid ja sissetulek madalamaid. Aga Narvas on ka valgest betoonist fassaadiga uus kolledžihoone, kuhu on nähtamatute tähtedega kirjutatud EUROOPA. Siin on inimesed, kes pingutavad Narva nimel ja usuvad, et Narval on tulevikku. Minu unistuste Narva ei ole hääbuv paik Euroopa ääremaal, vaid Euroopa eelpost: uhke ja ilus linn, kus inimesed räägivad mitmes keeles, aga ühes meeles. Katri Raik on TÜ Narva kolledži direktor. 2009. aastal tunnustati teda Valgetähe III klassi teenetemärgiga, 2012. aastal missiooni preemiaga ja 2013. aastal aasta naise tiitliga.
Andresele, Jaanusele, Kristjanile, Peetrile, Tanelile, armastusega
KUIDAS MA MГ•TLEMATULT NARVA SATTUSIN
Tegelikult on asi veel hullem. Ma olen Narva tulnud lausa kaks korda, kõigepealt aastal 1999 ja uuesti kümme aastat hiljem, 2009, pärast kahte aastat tööd haridus- ja teadusministeeriumis. Narva kolledži direktori ametikoht on ainus, kuhu ma oma elus kandideerinud olen. Kuna see ametikoht on tähtajaline, siis kogunisti mitu korda. Oma esimesed viis Narva tööaastat töötasin direktori kohusetäitjana, kuna mul ei olnud ette näidata doktoridiplomit. Ma olen südamest tänulik Tartu ülikooli toonasele rektorile Jaak Aaviksoole, kes minu töölepingut vaid aasta kaupa pikendas. Tema kiuste kirjutasin ma doktoritöö kohalikest baltisaksa kroonikatest, mis ei teinud minust küll paremat kolledžidirektorit, ent mis on osutunud minu parimaks elukindlustuseks: doktorikraadiga naistele makstakse Eestis meestega võrdset palka. Ja rektor oli õiglane, diplomit üle andes ütles ta, et ma olevat tubli tüdruk. Vahel on hea sõna kõigest olulisem.
Nii nagu valdaval osal eestlastest, oli ka minu esimene kokkupuude Narvaga läbisõidul teel Leningradi. 1980. aastate teisel poolel oli kunstiajalugu väga popp ja nii käisime kursuseõdedega Ermitaažis, ühel ööl läksime ja teisel tulime. Narvat ma ei mäleta, Sillamäe oli põnevam, sest see oli suletud linn, midagi keelatut.
Minu esimene mälestus Narvast pärineb kooliõpikust. Ma arvan, et umbes seitsmendas klassis õpiti Eesti ajalugu ning seal oli teemaks Eesti Töörahva Kommuuni, esimese Eesti sotsialistliku vabariigi väljakuulutamine Narvas 1918. aasta novembris. Tollase ajalookäsitluse järgi toimus see raekojas. Kommuuni enda eluiga jäi lühikeseks – kaks kuud –, kuid seda toona ei rõhutatud. Aga vahest just sobimine nõukogude ajalookirjutusse on tegelik põhjus, miks Narva raekoda 1960. aastatel uuesti üles ehitati. Igal juhul on praeguseks selge, et töörahva kommuuni kuulutas tegelikult välja hoopis Jaan Anvelt valgelt hobuselt Narva Aleksandri kirikus. Aga õpikus, parempoolse lehekülje all paremas nurgas see Narva raekoja foto oli. Foto on mul tänini meeles.
Uuel, taasiseseisvunud Eesti ajal sattusin Narva 1995. või 1996. aastal. Tartu ülikoolis hakati tõsiselt tegelema regionaalpoliitikaga, kuna Tallinnas räägiti ülikooli asutamisest. Tartu ülikool hakkas seepeale kolledžeid looma ja teistes linnades ülikooli päevi korraldama. Tartu ülikooli päevad korraldati ka Narvas. See, et tegemist on piiritaguse asjaga, selgus kohe linna sisse sõites. Tolleaegse rektori professor Peeter Tulviste läikivmust Mercedes peatati, kõik pidid autost välja tulema ja dokumendid esitama.
Edasi sõites nägime, et linna keskväljakul, Peetri platsi ringteel panid tumedates riietes inimesed kõnnitee äärekive. Hiljem selgus, et need olid kohalikud töötud. Pean tunnistama oma sinisilmsust, aga ma ei olnud Tartus töötuse ja töötutega kokku puutunud. See nägi väga sunnitöö moodi välja. Oli ka pimedavõitu ja vihmane sügispäev. Muide, see linna kõige tä