Looduskirju
Kristel Vilbaste
Kas puud kГµnelevad Sinuga? Aga lilled, loomad, linnud ja veed? Muidugi! KГµigiga kГµnelevad.
Tuleb vaid kuulata nii, et kuuled. Ja näha nii, et näed.
Nii nagu meie esivanemad. See aitab mõista meie haigusi ja hädasid, aga ka tunda rõõmu ja ilusat tulevikku.
Siin raamatus on lugusid meie ravimtaimedest, nõiduslikest allikatest, pühadest kividest, salapärastest haldjatest, aga ka tervislikust toitumisest, keskkonnaprobleemidest, metsahoiust ja säästlikust majandamisest.
Kristel Vilbaste
Looduskirju
Köitsin kimpu kuue aasta jooksul raadios „Ilmaparandaja“ saates ette loetud kirjad loodusest. Olen neid kirjutanud, mõeldes oma emale, Juta Vilbastele, kes neid Eesti teises otsas ikka kuulab. See on peegeldus minu lastetoast, kus ühisesse pereringi kuulusid ka lilled, puud, linnud ja loomad. Puud ja veed hakkasid neis kirjades kõnelema läbi mu abikaasa Mikk Sarve suu. Tarku mõtteid jagasid siia mu Facebooki sõbrad. Aitäh!
Looduse kirjade vägi
Kui emake loodus oma värvipaleti maa peale heidab ja metsa ning merele värvikirju tipib, siis pole sellel ilul piire.
Jaanuarikuisest valgest lumetühjusest võib hetkega saada jäämägede lasuursinine, kalliskivina helklev ja südameid vallutav.
Veebruar joonistab lumevälja, metsaviiru ja sinitaeva meie triibulipuks.
Märtsi sinilillesilma keskel tantsivad tolmukate roosad südamekujulised pead.
Aprilli kõdukullast tärkav kollane varsakabi annab tooni sügavsinisele allikaveele.
Valevad laanelilled on maikuus säravaks valgetäheks meie hiite rinnal.
Maasikapunalõhnaline jaanikuu mängib ringmänge hõõguvrohelise jaaniussiga.
Juulikuine rannavalli sinikollane Гµitemeri paneb meid mГµtlema rannarootslastele.
Augusti kollane üheksavägisus lisab kirjusust admiralide tiivatantsule.
Septembri jõhvikapunane võib ootamatult muutuda rästiku siksakiks või kärbseseene tipp-täpiks.
Hingedekuu lõputus igatsuses helgivad härmalõngade kristallid.
Novembrikuu sünktaevast ilmestavad valgete luikede minekuhüüe ja nõiakätena taevasse sirutuvad ihualasti puuvõrad.
Ja aastalõpu küünlavalguses kumav kuuselõhn…
Kuidas panna kirja kõik see kirju? Kuidas tajusid neid mustreid meie esivanemad, kuidas leida üles nende mustrivööde kirjakood? Kuidas hoida alles nende lood? Kulgeda sajandeid edasi sama kirjus ja elurikkas maailmas?
В В В В sГјgis 2016
Tapuaed
Aastaid tagasi leidsin vanaema ülestähendustest huvitavad read: „Humalalehtedega hõõruti vanal ajal kaega kaetud silmi, hõõruda tuli seni, kuni silm läks verele.“
Humalal on kolme- kuni seitsmehõlmised lehed, mis katsudes tunduvad karedad kui lehmakeel. Alati, kui koolitustel selle näite tõin, hakkas rahvas naerma. Et on see maarahvas ikka hull rahvas – ühes kaega kaob nii ju ka silmnägemine.
Aga huvi selle kummalise taime vastu jäi ja kümmekond aastat tagasi nägin Ruhnus ka esimest tapuaeda. Tegelikult ei teagi vist enamik inimesi, mis on tapuaed. Sest neid lihtsalt pole enam. Vast seal kaugel Ruhnu saarel ja veel mõnel pool mereäärsetes rannakülades teatakse. Sest saare õlu peab humalast kibe olema.
Kuid ka neis kaugetes rannakülades on tapuaial tänapäeval veel vaid humalakasvatamise otstarve. Selleks istutatakse viljakale kasvukohale kolm-neli humalataime, neid saab tuua jõeäärsetest lepikutest, sealt, kus möödunudaastased väänkasvud veel puudel ronimas näha on. Hea oleks panna kaks-kolm taime ligistikku, siis kujuneb ilus tihe puhmas. Hoolikalt tuleb jälgida, et kaasa saaksid nii mulluste käbidega kui ka käbideta taimed, sest humal on kahekojaline ja vaja on nii isas- kui ka emastaimi, muidu humalakäbisid ei saa.
Ruhnu tapuaia omanik Kaarel Lauk õpetab veel, et toeks tuleb panna pikad kuuselatid. Kuuske ei ole vaja ära koorida. Kaarel olevat ühel aastal pannud kooritud latid, siis vajus humal maha. Alt on latid siiski vaja koorida, see osa, mis maasse kaevatakse; need ka kuivatada ja lõkkel söestada – peab kauem vastu.
Latid tuleb looklevale-ronivale taimele toeks panna sellepärast, et humal