Minu Iisrael. Kuidas tГµlkida sabatit

Margit Prantsus

Kolme Iisraeli-aasta jooksul jõudsin elada religioosses juudi peres, õppida heebrea keelt ja muusikat ning kohtuda tõesti omapäraste inimestega, kelle hulka sattusid poliitajaloolane, sabatihommikused „joodikud“, ministrid, araablastest aednikud, professorid, psühholoogid… Katsusin mõista iidsete kommete tausta ja üritasin tõlkida sabatit eesti keelde. Avastasin ka neid vaatamisväärsusi, millest turist aimu ei saa. Iisraellaste seas võib nõutult kõrvaltvaatajaks jääda või saada hingelt aina rikkamaks. Või jõuda seisukohale, et selle maa inimesed on põikpäised, kuid targad ja südamlikud. Kolme aabrahamliku usundi – judaismi, kristluse ja islami – ristumispunkt Jeruusalemm, mida võib õigusega pidada maailma nabaks, sai mulle koduseks ja armsaks. Tõin Iisraeli ka Eestisse kaasa: heebrea keelt kuulen ja õpin edasi, juudi kultuurist räägib meiegi raadio ning mul on alles head lõunamaa sõbrad.

Margit Prantsus

Minu Iisrael. Kuidas tГµlkida sabatit

SISSEJUHATUS

Miks ma tulin Iisraeli? Mitu asja langes omavahel kokku.

Kui miski tahab muutmist, aga ma ei tea, kuidas, avaneb mГµnikord kingitusena hoopis ootamatu uks. Kui on julgust sellest sisse astuda, vГµib tavalahenduste asemel leida elumuutvaid kogemusi.

Iisraeli esimest korda turistina külastades ei oska ma arvatagi, kui tähendusrikkaks selle rahva elu mulle saab. Esmamulje on nii haarav, et pool aastat hiljem kolin Iisraeli elama.

Mis siin siis nii pГµrutavat on? Taas mitme asja ajastus.

Kaudselt on Iisrael ja juudi rahvas mulle varemgi südamelähedased olnud. Mitte nii fanaatiliselt kui praegu, aga ütleme – distantsilt. Lõpuks on võimalik loetut oma silmaga näha.

Mu esimene Iisraeli külastus jääb aega, kui Eesti laulvast revolutsioonist on juba rohkem kui kümme aastat. Ometigi tajun just siin, kuuma lõunamaa päikese all, midagi sarnast meeleoludega, mis mu oma rahvast kord väga südamlikust ja ennastohverdavast küljest näitasid. Ehk olen sinisilmne, aga taban, kui väga ma neid aegu või nende taastärkamist igatsen. Siin, Iisraelis, on need meeleolud täiesti tunda. Vähemalt minu meeltega.

Uues keskkonnas on võimalik näha end uuest küljest ja uutes olukordades. Avastan – tol hetkel eneselegi üllatuseks –, kui tüdinud olen paduläänelikkusest, mida oma kodumaale nii väga ihkasime ja kutsusime, aga mis on haaranud kaasa nii seda, mida tahtsime, kui ka toonud seda, mida me ei soovinud. Iisraeli avastan täiesti uue planeedina, kus leidub küll ameerikalikke ja euroopalikke elemente, aga mis on ikkagi teistsugune ja kindlalt teise mõttelaadiga. See näib värskendav.

Iisraelis kogetud uus hingus tasakaalustab ja rikastab mu elu ka nüüd, kui olen tagasi Eestis. Mingi osa minust – kahtlustan, et üsna suur osa – on aga ikka veel pühal maal, mõjutab mu mõttelaadi ja tegevusi. Mul ei ole midagi selle vastu, kui see nii jääbki.

Selles raamatus on kolm osa. Esimeses osas elan ühe juudi perekonna juures ja pakun pildi ühest keskmisest juudi kodust. Teises osas olen vahetanud elukohta ning jääb aega ka koolis käia. Mõlemas osas kirjeldan lisaks enda läbielamistele ka huvitavaid juudi kombeid, mida olen oma silmaga näinud.

Põnevaid raamatuid lugedes või filme vaadates on mul tihti kange tahtmine teada, mis saab edasi pärast seda, kui teose põhisüžee on lõpuni jõudnud. Aga tavaliselt saab just selle koha peal lugu otsa. Seepärast – kui olin kirja pannud oma Iisraeli seiklustest kaks osa, tekkis idee jutustada lühidalt sellest, kuidas see maa minus edasi elab. Nii sündis raamatule kolmas osa.

В В В В Tallinn,

В В В В sГјgis 2016

Toimetaja märkus. Heebrea sõnade ja nimede eesti keele päraseks tegemisel on kasutatud allikaid ÕS 2013, „Kohanimeandmebaas“, „Sünagoogi sõnaraamat“ ja Tartu ülikooli töörühma koostatud materjali „Heebrea keele transkriptsiooni soovituslikud reeglid eesti keeleruumi jaoks“. Viimase ja ÕSi lahknevuste korral on eelistatud ÕSi kui keelenormi ametliku allika varianti, näi