Minu Uganda. Eestlaste kohvik Aafrikas
Siisi Saetalu
Ühel päeval tuleb eesti mehel Jüril Ugandas vabatahtlikku tööd tehes mõte avada selle pealinnas Kampalas kohvik, mis pakub tööd kohalikele erivajadustega noortele. Muidu rahulikus ja sõbralikus riigis on töötus üüratu ning puudega inimestel tööturule siseneda peaaegu võimatu. Mõeldud-tehtud. Kogume Eestist annetustena kokku vajaliku raha ning mina lähen Ugandasse plaani ellu viima. Arengumaade probleeme saab meie meelest kõige paremini lahendada inimestele võimalusi luues – andes neile õnge, mitte lihtsalt kala. Pidevad hoiatused, et inimesi ei tohi usaldada, kohalike raske elu, närvekõditav liiklus ning mulle külge kleebitud muzungu- ehk valge inimese staatus panevad linna eksinud võõra kannatuse proovile. Peale harjumatu keskkonna ohustavad kohvikuprojekti õnnestumist ka rahaprobleemid, piiratud aeg ning harilikud äririskid. Üsna pea aga selgub, et õige suhtumisega on välismaalasel Kampalas asju ajada siiski võimalik ning positiivselt ja paindlikult lähenedes võib elu Ugandas olla lõputu üllatusi täis seiklus, mida saadab kohalike rõkkav naer ja stressivaba ellusuhtumine. Kuid kas sellest piisab, et eriline projekt ka edukalt käima lükata?
Siisi Saetalu
Minu Uganda. Eestlaste kohvik Aafrikas
Soovin pühendada selle raamatu ja öelda enda tänusõnad kõigile, kes kohvikuprojektis ühel või teisel moel osalesid või mind isiklikult ideed ellu viies toetasid.
Jüri Saarma, MTÜ Mondo, Aliine Lotman, Eesti välisministeerium, MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud, Priit Reimann ja Vilde lokaal & kohvik, Kehrwieder, Tartu Maarja kool, Sulev Reelo, Liina Lokko, Rene Treifeldt, Marko Siller, Elina Rääsk, Maris Korrol, Michael Gallagher, Jaan-Laur Tähepõld, Peeter Vihma, Rando Kruus ja Meelis Mikker.
Godwin Kaswarra, Samuel Okiring, Sander van Zanten, David Barry, Vivienne, saksa ja soome vabatahtlikud Ugandas, Kullar Viimne, Pop Upi kohviku töötajad Olivia, Annet, Fred, Chris, Sam, Isac, Mark, Mercy, Angela, Andrew, Debby, Reagan ja Nelson.
Minu ema Lagle ja Jaak.
Isa Andres.
Denis.
Ja kõik annetajad, kelle nimesid ma siinkohal välja ei saa tuua, kuna mitu teist on anonüümsed.
    Aitäh!
SISSEJUHATUS
Sõidan mööda Kopli tänavat roosal jalgrattal MTÜ Mondo kontorist kodu poole ning äkitselt jõuab reaalsus minuni. Tund aega tagasi sülitasin pihku ja lõin käed, et kogun nelja kuuga annetustena 5000 eurot ning sõidan seejärel aastaks Ugandasse. Ja mitte lihtsalt elama, vaid avan seal kohviku, kus hakkavad tööle kohalikud erivajadustega noored. Ma olen küll Amsterdamis restoranis kuu aega ettekandja olnud, aga pole kunagi erivajadustega inimestega kokku puutunud, kohvikut pidanud ega Aafrikas käinud. Ja seda kõike nüüd, mil kolm kuud tagasi taas Eestisse naastes tõotasin iseendale, et jään mõneks ajaks paikseks. Pole just kõige ootuspärasem samm, kuid sisetunne ütleb, et just nii peabki elama.
Pärast neli aastat kestnud antropoloogiaõpinguid ning paariaastast laia maailma murede ja rõõmude koolilasteni vahendamise kogemust on aeg sõita Aafrika südamesse. Mitte lihtsalt reisima, vaid ikka ise katsuma ja kogema, kas kõik koolis õpetatu ja raamatutest loetu ka kohapeal veel sisukas ning loogiline tundub. Ja kui juba tahta kogeda, siis ikka nii, et saaks täiel rinnal nutta ja naerda.
Tahan end ja teisi veenda, et Aafrikas saab asju ajada, seda suurt hukatuse poole veerevat maailmamuna pisikeste tГµugete haaval tagasi paremuse poole lГјkata. Ning et seda saab just teha kГµige paremini algatustega, mis utsitavad abivajajaid iseseisvuse ja annetustest sГµltumatuse poole.
Viis kuud hiljem, 2012. aasta märtsis saabungi Kampalasse: kotis märkmik võimalike kohalike partnerite kontaktidega, krediitkaart annetustena kogutud rahaga ning kaaslaseks Eesti dokumentalist Kullar Viimne, kes plaanib minu suurejoonelise plaani teostumist või läbikukkumist üheksa kuud läbi kaamerasilma jälgida. Läheb lahti!
В В В В Mai 2015,
В В В В Kampala, Uganda
MISSIOON KAOOTILISES PEALINNAS JA JUHIS