Lastekirju
Epp Petrone
„Kuule, see sipelgate söömise lugu. Miks nad su mammat sinna tahtsid viia? Sinna, noh…“ küsib Anna järgmisel päeval. „Siberisse?“ „Jah, sinna jah.“ „Neil oli palju raha ja ilus maja ja teistel oli kade meel.“ Anna mõtleb. „No aga need teised oleksid siis lihtsalt võinud öelda, et tuleb teistega ka jagada.“ …Siin lehekülgedel on ühe ema märkmed lobedatest lapsesuu-dialoogidest kuni valusate valikuteni, kus tuleb selgeks saada, kuidas lasta oma suureks sirgunud teismelisel minema lennata. Ja kuidas mõnikord tuleb emal oma pere maha jätta, et ise elama jääda. Aga haiguse märkamiseks ja tervenemislootuseks saab ta abi ikka samast – oma lastelt.
Epp Petrone
Lastekirju
Saateks
Elu on reis, hommikust õhtusse ja õhtust hommikusse. Meie teekaaslased ärkavad meie kõrval ja vajavad meie abi, ja mõnikord panevad nad meid karjuma, aga enamasti väärivad nad kallistamist. Ja kui vahel viib elureis neist kaugemale, siis kasvab igatsus.
Nii juhtus hiljaaegu minuga. Mul avastati puugihaigus – see viis mind spirituaalsele teekonnale, aga viis ka mõneks ajaks mind mu lastest eemale.
Kaks kuud tagasi olin koos oma noorima tütre Mariaga Vahemere kruiisil puhkamas ja temast pisikest filmi tegemas[1 - Epu-Maria reisiklipid on kanalil youtube.com/lapsreisib. (Toim.)], ning Maria päris alatasa: „Emme, miks sa kogu aeg nii väsinud oled?“ – „Mul on merehaigus,“ vastasin ja joonistasin talle pildi sellest, et inimese sees on veel üks kõrv ja see võib merel loksudes haigeks jääda…
Tagasi koju jõudes päris Maria, miks ma kogu aeg magada tahan. „Sest mul on talveune aeg,“ ütlesin ma, ja üritasin joonistada karusid ja siile lumekatte all, aga pilt jäi pooleli, jaksu ei olnud. Olin koos temaga tubane: ema ja laps ja langev lumi akende taga, ja ikka veel ei saanud ma aru, kui haige ma olen.
„Emme, sa peaksid arstile helistama,“ ütles ühel hetkel mu viieaastane tütar. Ja tõi mulle telefoni. Kõik suured inimesed mu tutvuskonnas uskusid, ka mu eksabikaasa kõrvalmajas uskus seda, et mul on talveuni. Aga tema, mu lähim kaaslane, tema märkas ja sai aru, et mul on vaja abi.
Kaks nädalat haiglas tilgutite all. Borrelioos ja entsefaliit, kaks hullu korraga. Tungiv soovitus rahu ja vaikuse järele. Peavalude ja nõrkuse padrikus ekseldes lahenduse otsimine. Sõbralt tühja korteri pakkumine, tõsi, Euroopa teises otsas.
Ja siin ma nüüd olen. Katuseterrass, täis Itaalia talvepäikest, ja süda, täis igatsust. Loen päevi, millal oma lastega jälle kokku saan. Pea on juba tugevamaks muutunud, loen vaikselt oma vanu tekste ja mõtlen, täiendan, uurin, meenutan.
Ehk on teil siit midagi õppida või vähemasti äratundmist kogeda.
Mina aga avan uue lehekülje, juba arvestades, et mitte kunagi ei tea mitte keegi täpselt, mis ees ootamas on. Aga tulgu mis tuleb, teekaaslased ei kao kusagile mu ümbert, ja eriti käib see nende kohta, kelle ma ise siia ilma kutsunud olen.
    Aitäh teile.
В В В В Milanos, jaanuar 2017
ELU MEIE ГњMBER
„Mis loom see on, emme?“
„Siga.“
„Oi, notsukene… Kas sina tapsid ta ära?“
„Ei, ta oli juba surnud, kui ma ta poest sain.“
„Aga mis see on, kas see on tema jalg?“
„Ei, ma arvan, et see on ta pepu.“
(Isa kõrvalt: „Ma hakkan varsti taimetoitlaseks, teie juttusid kuulates.“)
„Oi-oi, need on vist ta veresoonekesed…“ jätkab laps praetaldrikus oma lihas sonkides. „Emme, aga kus sea veri on?“
„Sea seest lastakse veri välja, kui ta ära tapetakse.“
(„Huuh! Ma tõesti ei saa teie juttude saatel seda liha süüa!“)
„Aga emme, mis edasi selle verega tehakse?“
„No verivorsti näiteks.“
„Aa, õigus jah. Aga kuidas see veri sea seest välja võetakse?“
„Ma ei tea täpselt!“ ohkan ma. No ei tea tõesti. Isegi ette ei suuda hästi kujutada.
„Aga kus selle sea nina on?“
„Ma arvan, et keegi teine