Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga
Maarja Yano
Pole lihtne armastada linna, mis sind esialgu eirab ja hiljem ähvardab sulle kaela kukkuda. Aga kas selleks, et ühest linnast kirjutada, pean ma teda tingimata armastama? Mõtlesin selle üle pikalt ja jõudsin järeldusele: ei pea. Hetkest, kui loobusin kohustusest Tokyot armastada, hakkasin ma selle linna käekäigu vastu huvi tundma. Tagasihoidlik huvi kasvas aja jooksul sümpaatiaks ja edasi juba leebeks kiindumuseks. Pidasin end ikka suureks unistajaks, aga ka oma kõige lennukamates fantaasiates ei kujutlenud ma, et ulja naljana ette võetud projekt „Jaapani poiss aastaks“ lõpeb abiellumisega samurai suguvõsasse. Nähtamatu on see piir unistuste ja tõeluse vahel. Millal saab fantaasiast tegelikkus, võõrast inimesest oma, kaugest kultuurist kodu? Millisel hetkel saab lapsest täiskasvanu? Raske on märgata, millal ma nendest piiridest üle astusin või kas ikka astusin. Maarja Yano
Maarja Yano
Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga
PROLOOG
„Kas võiksid kirjeldada, millised on su tunded praegu?” kirjutab ajakirjanik. „Kas oled hirmul?” Olen meelitatud, et keegi minu hingeelu vastu huvi tunneb. Vormin peas vastust, mis minust hea mulje võiks jätta. „Oh, mis te nüüd” võiks kõlada vapralt.
„Kerge surmahirm vürtsitab argipäeva.”
Maa hakkab jälle värisema.
„Tead, viimastel nädalatel, ah, mis ma valetan – juba pikkade kuude jooksul –, on tõesti raske olnud,” tahaksin hoopis südant puistata. „Eluisu on läinud, aga hirm surma ees üha kasvab ja … ja see kohutav ahel maavärinaid, mis pärastlõunast alguse sai ega taha lõppeda …” Niiviisi algaks ausam vastus.
Aga need küsimused ei paista olevat Eesti ajakirjaniku sõnumi tuumaks, vaid sissejuhatuseks järgnevale. „Kas võiksid kommenteerida praegust seisu? Kas Jaapanis on tuumalekke oht?”
Mis tuumalekke?
Jälle maavärin. Laelamp hakkab kõikuma. Maja nagiseb vastikult. Teler toanurgas üha kordab videolõiku hiidlainest, mis vaikse, ent vankumatu tulvana linnu endasse neelab.
„Muidugi olen hirmul,” tipin ajakirjanikule vastuseks.
Alustan raamatu kirjutamisega 2011. aasta algul, pisut enne 11. märtsi katastroofi.
Tōkyō[1 - Tōkyō, jaapani keeles 東京, kirjutatakse märkidega, mis tähendavad „ida” (tō) ja „pealinn” (kyō). Joon o-tähe kohal tähistab topelttähte, nii et linna nime hääldatakse „Tookyoo”.], mõtlen – mida see linn endast siis ikkagi kujutab? Mitte ühtegi mõtet.
„Tōkyō-Tōkyō-Tōkyō,” kordan valjusti.
Vaimusilma ette tekib pilt linna siluetist, oranž Tōkyō Tower kõige keskel pilku püüdmas. Aga siis tuleb pähe, et ma pole kunagi Tōkyō Toweri otsas käinud ja kogu linna täiuslikku siluetti olen näinud pigem postkaardilt või muusikavideost.
Edasi kangastub Shibuya oma kuulsa ristmikuga, kuid puhas mõte Shibuya rahvamassist ja lärmist ähvardab peavalu tekitada. Nüüd virvendab silme ees Roppongi Hills, aga ma ei satu sinna pea kunagi.
Siis tuleb pähe Hello Kitty, mis jätab mu külmaks. Jaapani popmuusika, mida ma ei kuula. Manga[2 - Manga – Jaapani koomiks.], mida ma ei loe, anime[3 - Anime – Jaapani joonisfilmikunst.], mida ma ei vaata …
Täielik absurd, mõtlen, ma nagu ei olekski siin, selles linnas. Kesk Tōkyōt elades olen püüdlikult suutnud eirata ümbritsevat reaalsust ja kujutlen linna hoopis sellisena nagu postkaardil või muusikavideos.
„Mulle isegi ei meeldi see linn!” purskan viimaks alla andes nii kõval häälel, et mu ülalt naaber kohe kindlasti kuulma peab – ta kuuleks isegi sosinat.
Selle välja öelnud, ehmatan ära. Igaks juhuks panen vastumürgina mängima Pizzicato Five’i „Mon Amour, Tōkyō”.
TЕЌkyЕЌ on lahe. TЕЌkyЕЌ on armas. TЕЌkyЕЌ on veider. See on aksioom.
Võtame ette mõne välismaise artisti muusikavideo. Võtame The Killersi või Beastie Boysi. Võtame Peter Björn & Johni või The Black Eyed Peasi, Bedouin Soundclash’i või Kaiser Chiefsi. Kas või vana hea Madonna või The Police’i. Ühest pilgust videole piisab, et mõ