Aja valvurid. Orpheuse Raamatukogu
Poul Anderson
Jutukoguga «Aja valvurid» (The Guardians of Time; 1981) saab alguse ulmekirjanduse suurmeistri Poul Andersoni (1926–2001) legendaarne Ajapatrulli-tsükkel. Ajapatrull on omalaadne ajapolitsei, mille ülesanne on kaitsa minevikku kurjategijate eest, kes soovivad ajalugu muuta. Ajapatrulli esimese kogumiku jutud viivad lugeja varakeskaegsesse Britanniasse, iidsesse Pärsiasse, miljonite aastate tagusesse minevikku, mil tekkis Vahemeri, 13. sajandi Ameerikasse, kuhu on väĺja jõudnud mongolid, ning ajalooalternatiivi, kus Kartaago oli võidukas ja Rooma riik hääbus.
Poul Anderson
Aja valvurid
AJAPATRULL
1
Vajatakse mehi: vanuses 21–40, soovit vallaline, sõj või tehn kogemustega, heas füüsilises vormis; hästitasustatud töö, välisreisid. Tehnikauuringute Ühing, 305 E. 45, 9–12 & 2–6.
«Vaadake, teie töö on võrdlemisi ebatavaline,» lausus Gordon. «Ja konfidentsiaalne. Ma eeldan, et te suudate hoida saladust?»
В«Tavaliselt kГјll,В» vastas Manse Everard. В«SГµltub muidugi saladusest.В»
Gordon naeratas. See oli iseäralik naeratus viiliti kokkusurutud huultega, millesarnast Everard polnud varem näinud. Mees rääkis soravat Ameerika inglise kõnekeelt ning kandis harilikku ülikonda, ent siiski kumas temast midagi võõrapärast – midagi enamat kui tõmmu jume, habemeta põsed ja kohatult mongooliapärased silmad eurooplase peenikese nina kohal. Mehe päritolu oli raske aimata.
«Me ei ole spioonid, kui te selle pärast muretsete,» jätkas Gordon.
Everard muigas. «Vabandust. Palun ärge arvake, et mind valdab samasugune hüsteeria kui kogu ülejäänud riiki. Mul ei ole kunagi olnud ligipääsu konfidentsiaalsele infole. Kuid teie kuulutuses lubati meretaguseid operatsioone ja praegust olukorda arvestades ei soovi ma oma passist ilma jääda.»
Everard oli kogukas mees kandiliste õlgade ja kergelt loppis näoga siilisoengus pruunide juuste all. Tema dokumendid olid laual lahti: armeeteenistus, töökogemus masinaehituse erialal mitmes asutuses. Gordon näis neile vaevu pilkugi heitvat.
Kontoriruum oli lihtne: laud ja paar tooli, dokumendikapp ning tagaruumi viiv uks. Aknast avanes vaade kuus korrust allpool rГµkkavale New Yorgi liiklusele.
«Vaba vaim,» tähendas laua taga istuja. «See mulle meeldib. Paljud tulevad siia käsi pikal, lootes põnevat tööd saada. Teie oma taustaga ei ole muidugi veel meeleheitel. Teie saaksite tööd isegi … kuidas selle kohta nüüd öeldaksegi – muutuste ajajärgul.»
«Mul tekkis huvi,» vastas Everard. «Nagu lugeda võite, olen ennegi välismaal töötanud ja soovin jälle reisida. Õigust öelda ei ole mul ikka veel aimugi, millega teie üksus tegeleb.»
«Me tegeleme hea hulga asjadega,» kostis Gordon. «Ah nii … te olete siis sõdinud. Prantsusmaal ja Saksamaal.» Everard pilgutas silmi; tema dokumentide hulgas leidus medalite nimekiri, ent ta oli valmis vanduma, et vestluskaaslane ei olnud jõudnud sellega tutvuda. «Ee … kas te võiksite vajutada neid nuppe oma tooli käetoel? Tänan. Niisiis, kuidas te reageerite füüsilisele ohule?»
Everard tõmbus turri. «Kuulge –»
Gordoni pilk libises laual seisvale aparaadile – osuti ja paari numbrikettaga kastile. «Hüva. Kuidas te suhtute internatsionalismi?»
«Teate –»
«Kommunism? Fašism? Naised? Teie isiklikud ambitsioonid? … Ei muud. Te ei pea vastama.»
«Mida kuradit see tähendab?» nähvas Everard.
«Väike psühholoogiline test. Ärge pange tähele. Teie arvamused mind ei huvita, ainult see, mil määral nad väljendavad üldist emotsionaalset orientatsiooni.» Gordon nõjatus vastu seljatuge, surudes sõrmed kaareks kokku. «Algus on üsna paljutõotav. Niisiis, olukord on järgmine. Me teeme tööd, mis on – nagu teile kinnitasin – äärmiselt konfidentsiaalne. Me … ee … kavatseme oma konkurentidele sürpriisi korraldada.» Mees kihistas naeru. «Laske käia, kandke FBI-le ette, kui soovite. Meid on juba uuritud ja meie tervisliku seisundiga on kõik korras. Te leiaksite, et me tõepoolest juhatam