Minu Kilimanjaro. IgaГјhe Everest
Janika Vaikjärv
Kui ma järjekordselt seljakotti pakin, küsib õde: „Kuidas sa ei ole siiani aru saanud, kui raske ja kurnav see on? Miks sa jälle lähed?“ Kilimanjarol algab teekond, rännak endasse. Me läheme järjest kõrgemale liikudes lukku, kuid hetked, mil end avame, on ausamast ausamad. Mõtted tulevad ja lähevad, kuni pea on tühi ja võimust võtab eriline enesega olemise tunne. Energialaeng on imeline. Aafrika katusel käib igal aastal kuni 80 000 inimest. Ega seda mäge ilmaasjata igaühe Everestiks kutsuta! Kõigil matkajatel on oma lugu, kuid eesmärk on üks – 5895 meetri kõrgune Uhuru Peak, tõlkes Vabaduse tipp. Tõus Kilimanjaro kliimavööndites meenutab mulle Eesti aastaaegade vaheldumist. Peale selle saab enne või pärast matka nautida Tansaania eluolu – külastada põlisrahvaid, seigelda savannisügavustes või jälgida vürtsidehõngulisi päikeseloojanguid Sansibari randadel. Ma olen ennast sinna vahel liiga kauaks unustanud…
Janika Vaikjärv
Minu Kilimanjaro. IgaГјhe Everest
EESSГ•NA
Me mägede tippe tahame vallutada.
Nii nende jГµu enda omale allutada.
Me merega mässame, mängime tulega.
Kõik üles saab märgitud pliiatsi, sulega.
Me räägime kõikjal, mis oleme suutnud.
Iga käidud kord meis miskit on muutnud.
Saame vanemaks, ikka ei vaibu see iha.
Luhtub vallutus, kasvab vaid trots, kasvab viha.
Austa mäge, tuld, merd, maad.
Nii seda, mis otsid, kätte kord saad.
Võida enda sees mässav torm ja sa näed.
Jättes tipud, on kaunid ka väiksemad mäed.
Kui ma järjekordselt seljakotti pakin, küsib mu õde: „Kuidas sa ei ole siiani aru saanud, kui raske ja kurnav on kogu see ettevõtmine? Miks sa jälle lähed?“
Hea sõber arvab, et vallutada sama mäe tippu mitu korda järjest on rutiinne ja igav. „Normaalsed inimesed käivad seitsmel erineval kontinendil, seitsmel erineval tipul. Otsivad uusi väljakutseid. Sina käid seitse korda sama mäe tipus. Lähed jälle. Miks?“
Ju ma siis ei ole tavamõttes normaalne. Mul on oma lugu selle mäega ja see on meie ühine saladus. See, kes minu ja mäe vahelise saladuse lahti muugib, saab mõlemad korraga endale. Siiani ei ole seda juhtunud või ei ole tahetud. Las see saladus jääb siis seni mulle.
Ent ei ole mõtet rääkida rutiinist, ammugi igavusest. Mägi on küll sama, kuid inimesed, olukorrad ja ilm on alati erinevad. Ning väga hea enesetunne ja meeletu elujõud, mis pärast pingutust kaasneb, korvab kõik eelnenud raskused. Lisaks mõned kaotatud kilod. Nii sai minu hobist töö ja töö on samas endiselt mu hobi.
Paljudel, kes ei ole mägimatkamisega eriti kokku puutunud, on unistus näha maailma ilusaimat päikesetõusu, mis avaneb Aafrika katuselt. Sellele unelmale on kindlasti kaasa aidanud ohtrad legendid ja raamatud Kilimanjaro kohta, nendeta ei matkaks sellel mäel aastas 50 000 – 80 000 turisti. Heategevusmatkad on toonud siia väga erinevaid inimesi. Leidub neid, kes on teekonna ette võtnud paljajalu, ratastoolis, jalutuna või pimedana. Neil kõigil on olnud oma sisemine mägi, mida nad ületavad. Nad on teistele oma lugudega inspiratsiooniks. Kui nemad suudavad, suudab ka tavaline ja terve inimene. Tuleb ainult tahta ja ennast sisemiselt ületada. Ega ilmaasjata kutsuta Kilimanjarot igaühe Everestiks.
Eesmärk on kõigil üks – 5895 meetri kõrgune Uhuru Peak, tõlkes Vabaduse tipp. Vahet ei ole, millise raja sa valid, sihtpunkt on sama.
Aga siiski, miks minnakse?
Enamik vastab sellele küsimusele ühtemoodi – ma ei ole kunagi nii kõrgel käinud ja tahan teada, kas suudan seda. Ja me tõesti ei tea seda enne, kui oleme teele asunud. Juba otsus minna on väärt austusavaldust. Unistada ja mõelda on üks, kuid teele asuda hoopis teine asi. Me tahame selle läbi teha, et ennast tundma õppida. Me ei tea enda kohta paljutki enne, kui oleme mingis olukorras. Inimene on tugevam, kui ta ise arvab. Lihtsalt mugavus on see, mis ei lase edasi liikuda enda eesmärgi po