Igaveseks kaotatud

Anna Lorie

Paljud kadestavad noore kirjaniku Margarita elu: suurilmapeod, maailmanimega moekunstnike disainitud riided, moodne kirjastajast armuke… Miski ei puuduta eduka kaunitari hinge ja seda enam ei oska keegi arvata, et ta elab minevikus, püüdes unustada kahe aasta tagust vapustavat armuromaani teleajakirjanikuga. Margarita on aga kindel, et nad kohtuvad veel.

Anna Lorie

Igaveseks kaotatud

Igaveseks kaotatud

MARGARITA TROPININAL EI OLNUD elulist vajadust elatist teenida, sest saatus oli teda õnnistanud varakate vanematega. Kirjutamine oli talle nauding ja ta avaldas oma jutustusi, kus juhtus, lohutades ennast lootusega, et kunagi kirjutab ta raamatu. Ja ta kirjutas selle, valades oma hingevalu välja romaanis, mis Artjomile nii väga meeldis. Kuid see kõik on nüüdseks minevik. Kui hea oleks, kui see kõik teda enam ei häiriks. Kui kõik jääks vaid lehekülgedele, mis õhkavad tõelist kirge, mida tal tegelikult ei olnudki plaanis anda arutamiseks lugejatele. Kuid Artjomil oli teine arvamus. Mis siis ikka, eks ta tea paremini. Ta on kogenud jurist ja praegu ühe moes oleva naiskirjaniku agent. Kuid ta oli hüljanud kõik oma juriidilised ambitsioonid ja hea sissetuleku, vahetades need Olga Granina vastu. Teadis, mida teeb, kui tema raamatut uuele kirjastajale soovitas. Nii nagu ta väljendas – väga perspektiivikale.

Margarita sirutas end kortsunud siidlinal ja vaatas kella, mis seisis voodi juures öökapil tema helevalges pretensioonikas, Ludvig XV stiilis magamistoas. Ta mõistis suurepäraselt, mida teeb, kui valis selle meisterlikult vanas stiilis järeleaimatud mööbli, kuid end tagasi hoida ta ei suutnud. Siin mängisid rolli lapsepõlve fantaasiad “tõelise printsessi” magamistoast. Kui ta sai isalt kingituseks kahetoalise korteri vanas, kapitaalremondi üle elanud majas Strenkal, oli ema see, kes käis temaga koos mööda mööblisalonge. Margarita valik ajas talle hirmu peale, kuid tütar jäi oma eelistusele kindlaks.

“Mina pean selles toas magama,” teatas tõrges tütar ja ema ei hakanud oma maitset peale suruma. Tõele au andes oli endise välisajakirjaniku ja praeguse kaabeltelevisiooni omaniku naisel laitmatu maitse. Isa ainult naeris Margarita “Ludvigi” üle, kuid raha käis välja vastu punnimata. Mida kõike ta armastatud tütre pärast ei teinud! Margarita silmitses juba ei tea mitmendat korda närtsinud sireli värvi siidist tapeeti seintel ja kapriisselt painutatud mööblit.

Läbi hõbedaste kardinate paistev talvine kasin päikesekiir peegeldus peegli nikerdatud raamil. Vanas, saksoonia portselanist vaasis ilutsesid õrnad liiliad, mis levitasid tuppa peadpööritavat lõhna. Oleks tulnud nad ikkagi teise tuppa viia, sest praegu tundus, et pea hakkab nendest pisut valutama. Kuid eelmisel õhtul ei olnud Margarita selle peale tulnud, sest tema hing vajas romantikat, pisut kurvameelset olukorda. Just nendesamade lillede, hõbedastes küünlajalgades lillade küünalde, heleda, meeldiva lõhnaga Chardonnayga kristallpokaalides, kergete veepisaratega kaetud viinamarjade ja kohevate tundlike virsikutega.

Olen ikka kohutavalt rumal, mõtles ta ja ohkas, muiates oma täiesti andestatavate nõrkuste üle. Lõppude lõpuks, milline naine suudab vastu panna võimalusele veeta öö muinasjutulises lossis? Peamine on atmosfäär.

Kell oli pool kaksteist. Artjom magas selili tõeliselt kuninglikus poosis, olles sirutanud end peaaegu üle kogu voodi. Mehe heledad juuksed kleepusid laubale. Palavuse tõttu oli ta sooja suleteki kõrvale heitnud ja Margarita võis segamatult vaadelda mehe tugevat paljast atleedikeha. Tegu oli inimesega, kes pöörab oma isiklikule kehale suurt tähelepanu.

Margarita arvates liigagi suurt. Kuidas tal küll jätkub kannatust nende treeningsaalide jaoks, hea küll, et tulemus on lausa vapustav? Ta libistas käega mööda lihaselist, solaariumi abiga kergelt päevitunud rinda. Siis libises käsi edasi mööda reljeefset kõhtu ning laskus veelgi allapoole. Naise kaunil näol mängles naeratus, pikad kohevad ja rasked juuksed