KГµlupead Ameerikas
Siim Holvandus
Pöörane reisilugu kahe eestlase retkest roostes ja streikiva autoromuga läbi Ameerika Ühendriikide, kust ei puudu muhedad sekeldused, pesuehtsad Põrguinglid, hipid, indiaanlased ning koguni kokaiin.
Siim Holvandus
KГµlupead Ameerikas
Suur tänu
AL ARONOWITZ, SONNY BARGER, HA ROCKFORD (IL), FRITZ CLAPP, CYNTHIA PLASTERCASTER, EPP JA SAUL PEEBSEN, LEENA JA OLEG MEDVEDEV, TOOMAS NEUMANN , MAXI JA GARY VON RENNENKAMPF, RAIVO RAID, REIN MIRKA.
IDEE SГњND JA ETTEVALMISTUSED
Istusime Tartu kunstimuuseumi all Viinahavvas[1 - Tartu kultuurträägerite kooskäimiskoht – Siin ja edaspidi autori kommentaarid.]. Kell oli veel suhteliselt varane ja seltskond üsna hõre. Patrasime niisama ühest, teisest, kui korraga tuli jutuks, et Tiina Viirelaid lendab nädala pärast USA-sse. Küsisin Tiinalt, kuhu ja kui kauaks ta läheb, ja tema vastas, et lendab nädalaks New Yorki tuttavatele külla. Mina arvasin selle peale, et nii pikka reisi ei tasu pelgalt restos lõunatamiseks ette võtta, et kui juba üle ookeani lennata, siis on meeldivam ja ka tulusam jääda kohale pikemaks ajaks, mille jooksul maaga lähemalt tutvuda. Lennupileti maksumuse osatähtsus üldisest kulurahast oleks siis ju palju väiksem. Surmkindlalt jääb ikka midagi huvitavat nägematakogemata, kuid südamesse jäänud okka eemaldamiseks tuleb tahestahtmata uuesti välja käia edasi-tagasi lennupileti hind, millele tollal lisandus veel ka Ameerika Ühendriikide viisa maksumus.
“Mida seal Ameerikas ikka nii pikalt passida,” arvas Hannes Varblane.
JUTT HAKKAB JUMET VГ•TMA
Mina aga jäin ikka endale kindlaks, et pelgalt peeru laskmiseks pole mõtet nii pikka reisi ette võtta.
“Mõelge ise, kui palju on ’meerikas huvitavaid kohti. Mina tahaksin käia New Yorgis, Chicagos, New Orleansis, Las Vegases, Los Angeleses ja San Franciscos. Iga linna peale kuluks umbes nädal, ütlemaks, et oled selles ikka olnud ja üht-teist näinud. Chicagos on ropult bluusi- ja džässiklubisid, kus õhtuti istuda. Sama võib väita New Orleansi kohta: Bourbon Streetil käib elu kogu ööpäev, seal pole keegi kuulnudki öisest alkoholimüügi keelust. Enamasti öeldakse USA kõrtsides kell kaks öösel, et nüüd on kööga, aga seal tuiavad inimesed varahommikuni napsiklaasidega ringi.”
“Jooma kavatsedki sinna minna või?” päris Viirelaid.
“Napsi saab võtta siingi,” arvas ka Varblane, “kus sa veel nii odavalt kärakat saad, kui Viinahavval?”
“Seda küll, kuid New Orleansis saab viski ja õlle kõrvale kuulata ehedat cajun’it ja zydeco’t.”
“Kes need veel on?”
“Tegemist on Louisanas levinud bluusi ehk siis folgi vormiga,” seletasin varmalt. “Cajun’id on lõunasse kolinud Kanada prantslaste järglased ja nende muusikas täidab suupilli osa akordion. Väga lahe muusika, laulud on enamasti kreoolikeelsed. “Muda mere ääres, porikalda peal …” olete ju kõik kuulnud. Originaalis esitab seda üpris kopsakas moorlasemutt Queen Ida imepisikese lõõtsaga – fantastiline.”
“Nojah ja Chicago on ju linnabluusi sünnilinn,” soostus Varblane.
“Just nimelt. Mul on juba praegu ühe klubi aadress olemas – Buddy Guy’s Legends asub South Wabashil majas nr 754,” kiitlesin mina.
“San Franciscost saan ma ka veel aru, hipid, Haight-Ashbury, psühhedeelia, raamatupood City Lights jne, aga, mida sa, Holv, Los Angelesest otsid? Lähed Disneylandi või,” õelutses Varblane.
“Ja lähengi,” põrutasin vastuseks. “Oled sa, Hannes, ise kunagi üheski lõbustuspargis käinud? Muuseas, väga lõbus on.”
“Kitš jääb ikka kitšiks,” oli Varblane kindel.
“Kahtlemata, aga ega siis kogu aeg saa ka ainult vaimu panna. Muuseas, mis raamatupoest sa rääkisid?”
“City Lights on sõltumatu raamatupood. Ferlinghetti, üks biitnikest, asutas selle viiekümnendate alguses. Selle poe väljaandena ilmus esimest korda ka Ginsbergi “Howl” (“Ulg”). Praegu peetakse seda Ameerika üheks paremaks poeemiks, tollal aga taheti nii Ginsberg kui ka Ferlinghet oksa tõmmata. Pood tegutseb