Hilinenud armastus
Maureen Judd
Liz ja Christopher taipasid oma kohtumise esimestel minutitel, et nende saatuses on toimunud pööre. Kuid nende teel õnnele oli palju takistusi, mille nad pidid ületama, enne kui mõistsid, et armastus on ülim tunne kõigi teiste tunnete seas.
Am
JUD
Originaali tiitel:
LATE LOVE
TГµlkinud Meeli Loorits
Toimetanud Mirjam Saul
В© Maureen Judd, 2005
© Eestikeelne väljaanne Odamees OÜ, 2006
e-post: odamees@odamees.ee
www.odamees.ee
ISBN 9949-419-88-3
ISBN 978-9949-557-77-6 (epub)
I peatГјkk
“MISTER CHRISTOPHER... kas te magate... mister Christopher... teile on kiri...”
Christopher Holden vaatas kella, oli kaheksa hommikul. Pühapäeva hommikuti lubas ta enesele und kella üheksani. Mõtetes perenaisega riieldes otsustas ta lärmajale mitte vastata – torgaku kiri ukseprao vahelt sisse!
“Mister Christopher, ma tean, te olete juba ärkvel...”
Muidugi, ise kiljub nagu oleks tosinat hiirt näinud... ja kui mitu korda on ta palunud majapidajannat end Holdeniks kutsuda. Soovib ta teda õrritada ja ütleb meelega “Christopher”?
Valge ümbrik libises ukseprao vahelt tuppa. Chris-topher lasi jalad voodilt põrandale, surus ema kingitud pehmetesse sussidesse ja läks ukse alt ümbrikut võtma. Ümbrikus oli kutse firma iga-aastasele ballile.
Christopher riietus ja seadis sammud kohviku poole. Pühapäeviti sõi ta hommikust “Kaldapealsel”. Triibulise varikatuse ja pitsiliste toolidega kohvik oligi sellise nimega – “Kaldapealsel”. Tal oli oma laud, mille taga ta aeglaselt kohvi jõi. Harilikult istus ta lauakese taga üksi, sest külastajaid oli vähe. Täna oli lauake hõivatud. Laua taga istuvat naist oli Christopher ennegi näinud, töötasid nad ju koos ühes firmas. Kohvikus oli ta naist näinud nii eelmisel kui ka üle-eelmisel pühapäeval. Aknast välja järvele vaadates oli ta pilk tahtmatult naisele langenud.
Täna oli naine ära kasutanud tema hilisema tuleku ja lauakese hõivanud. Süngelt suundus Christopher kõrvallaua poole. Naine hüüatas:
“Arvasin, et te täna ei tulegi! Soovite, ma istun kõrvallauda?”
Ahaa, ikkagi taipab, et segab! Christopheri käed tegid žesti, millest võis välja lugeda nii lubadust lauakese taha jääda kui ka palvet kõrvallauda istuda. Tegelikult ei olnud naisel plaaniski lahkuda, ta hoopis teatas:
“Suurepärane ilm, olete kanjonis käinud?”
Mees raputas eitavalt pead.
“Seal on väga ilus, soovitan seal ära käia!”
Christopher porises midagi tööst. Naine puhkes naerma.
“Millist tööd te pühapäeval teete? On teil midagi minu seltskonna vastu?”
Naine oli veendunud, et meestega tuleb just nii rääkida ja et mees sellele küsimusele vastata ei julge. Pilku kõrvale pööramata sõnas Christopher:
“Teil on õigus, mulle teie seltskond ei sobi ja pealetükkivad inimesed ka ei meeldi.”
“Mulle samuti...”
“Miks siis...”
“...olen pealetükkiv?” Naine hakkas naerma. “Tahan kanjonisse sõita. Üksi on see ebameeldiv, teie ei hakka vähemalt ligi tikkuma. Tegelikult on kanjonis tõesti väga ilus.”
“Hea küll, sõidame,” nõustus mees.
“Mina olen Brenda,” teatas naine, “järsku tuleb teil pähe mind nimepidi kutsuda.”
Naisel oli kollane Peugeot. Üksikule inimesele väga sobiv auto. Christopher ostaks endalegi oma vana Fordi asemele samasuguse.
Brenda käed haarasid rahulikult roolist ja said pöördega ilma pingutamata hakkama. Paistis nagu sõidaks auto nõutud suunas iseseisvalt.
Linnamaastik läks pikkamööda üle põldudeks, teed palistas astelpajuhekk. Tee tõusis mäkke.
Ilm oli tõepoolest suurepärane. Päikesepaistes udu hajus, horisondil ilmus nähtavale mägede sinine siluett. Varajase hommikutunni tõttu oli rahvast veel vähe. Mõned noored naised toetusid vaateplatvormi raudpiiretele ja silmitsesid kanjonit enda ees. Nad käratsesid ja põrkasid piirde äärest ehmunult tagasi, embasid üksteist ja vaatasid jälle hirmunud uudishimuga alla sügavikku. Christopher vaatas samuti. Kusagil rohelises tihnikus voolas vesi. Siit, vaateplatvo