Ants Antson
Tiit Lääne
Raamat sarjast OlГјmpiavГµitjad
Spordis viib edasi tahtmine
Palju, väga palju peab tõelisel sportlasel olema järjekindlust oma eesmärkide saavutamisel. Kui püstitad eesmärgi, siis pead selle ka, maksku mis maksab, täitma. Igal aastal ületasin ma treeneri poolt seatud eesmärgid teatud varuga.
Kui teinekord ei tulnud ühe korraga ülesande täitmisega toime, siis treenisin seni, kuni mul oli norm täidetud. Iga treeningu proovisime läbi viia ikka mitmekesisemalt ja erinevalt eelmisest. Alati oli kavas midagi uut ja see aitaski kiiruisutamise vastu huvi hoida.
Ma ei pea end mingiks erandiks vГµi suureks talendiks. Arvan, et nii kaugele, kui jГµudsin mina, vГµib meil jГµuda iga noor. Seda aga ainult sel juhul, kui tal on kindel tahtmine saada heaks sportlaseks.
Muidugi ei tohi sellele mõelda, et millestki peab loobuma, kui tahad heaks sportlaseks saada. Mina hakkasin 1956. aastal peale, kaheksa aasta pärast olin olümpiavõitja.
See 8–10 aastat on elus umbes seitsmendik. Kui sa tahad midagi saavutada, siis selle nimel tasub ju see kümme aastat ohverdada.
Minu kreedo oli omal ajal lihtne – kui sul on 40 protsentigi talenti ja 60 protsenti tööd, siis on tulemuseks olümpiavõitja. Aga kahjuks on nii, et talendikas sportlane ei viitsi tööd teha. Ja see, kes teeb palju tööd, ei ole tavaliselt nii talendikas, et temast midagi tuleks.
Ants Antson,
1967
Antson – ühe ajastu ikoon
Ants Antsoni väärika sporditee meenutamine toob mälupilti hetked 20. sajandi kuuekümnendatest aastatest, mil kiiruisutamine naelutas eestlasi raadioaparaatide ja väheste telerite ette. Kiiruisutamisest räägiti, kirjutati ja seda näidati, sest Eestimaale toodi sealt talimängude esimene medal – kuldne.
Nii tulevad meelde ammused, tunde kestnud teleülekanded jääradadelt, kus tuhanded inimesed lumesajus ja pakases tribüünidel sportlastele kaasa elasid. Tuisus ja vihmas mõõdeti talvistel staadionitel meetreid. Sellepärast tundub ka see õige, et kiiruisutamine olevat jäänud möödunud aegadesse. Praegune on selleks liiga tehnolik. Vanaema kootud villastes sokkides ja labakinnastes uisutamine on tänasele põlvkonnale sama mõeldamatu kui eesti uisutaja olümpiavõit.
Aga üks eesti mees – Ants Antson – ometi seda suutis. Ja mitte ainult korraks olümpiastardil sähvatada, vaid särada maailma tipus pooltosinat hooaega. Vastu igasugust loogikat ja olude kiuste murdis ta ennast välja Eestist, välja ühelt kuuendikult planeedilt. Neid vanu aegu meenutades tundub nüüd lumigi valgem ja jää kristalsem.
Antsonist kujunes toona oma ajastu spordiikoon, kelle suurust me õppisime päris täpselt hindama alles aastate möödudes. Nagu ikka sangarite puhul, kelle võidud ja saavutused nii igapäevasteks muutuvad, et me võtame neid loomulikuna.
Alles 21-aastaselt lõpliku alavaliku teinud, koputas Antson juba kaks aastat hiljem Liidu koondise uksele, jõudis 25-aastaselt esimesele suurvõistlusele ning võitis esimesel olümpiastardil kohe kuldmedali. Tuli, nägi ja võitis – kirjutasid maailma ajalehed.
Kõik see sai võimalikuks tänu Antsoni suurele tahtejõule, töövõimele ja üldisele treenitusele, mille ta nooruses oma mitmekülgse sportimisega rajas. Seega kinnitab ka Antsoni näide, et olümpiavõitjaks saavad need, kes ei kiirusta spetsialiseerumisega, vaid laovad nooruses igakülgset aluspõhja, millele siis hiljem suuri treeningukoormusi rajada.
Ja veel on Antsoni olümpiavõidu puhul tähelepanuväärne debütandi võime kohaneda oludega. Antson oli elus teisel suurel välisvõistlusel, esimeses olümpiastardis ning esmakordselt pidi võistlema tehisjääl. Mitte kuskil, mitte poole sõnaga ei toodud neid juba ette vabanduseks, vaid võisteldi ja võideti. Suhtumine, millest tasub õppida tänastelgi tippu pürgijatel.
Igal juhul on Antsoni olГјmpiavГµit ja tema valimine aasta maailma parimaks kiiruisutajaks saavutused, mis kaunistavad mitte ainult kuuekГјmnendaid, vaid kogu Eesti spor