Viljar Loor
Tiit Lääne
“Võin julgelt öelda, et saavutasin tippspordis olles kõik, mis võimalik. Mul oli hea meeskond, suurepärased meeskonnakaaslased, teenekad treenerid. Olid võimalused oma võimete realiseerimiseks. Teha just seda, millest unistasid, mida soovisid,” ütles olümpiavõitja Viljar Loor. Eesti võrkpallilegendi Viljar Loori sportlasetee on harukordne. Viis korda järjest tuli Loor Nõukogude Liidu koondislasena Vana Maailma meistriks. Kaks korda maailmameistriks. Kahel korral võitis maailma karika. Oli osaline maailma võrkpalli rekordmängus, kui Nõukogude Liit kohtus 1982. aastal jalgpallipühamus Maracanal 96 000 pealtvaataja ees Brasiiliaga. Kõige tähtsamaks peab ta aga ikkagi Moskva olümpiakulda. “Olümpiavõit on maksimaalne tipp, kõrgemale pole sportlasel kuhugi püüelda,” kinnitas Loor.
Tiit Lääne
Viljar Loor
Sari “Olümpiavõitjad”
Varem ilmunud:
“Jaan Talts” 2004
“Jaak Uudmäe” 2004
“Aavo Pikkuus” 2004
“Johannes Kotkas” 2005
“Svetlana Tširkova” 2006
“Jüri Tarmak” 2006
“Mait Riisman” 2006
“Erika Salumäe” 2006
“Voldemar Väli” 2007
“Alfred Neuland” 2007
Mul läks tegelikult väga hästi
Arvan, et suutsin end spordis sajaprotsendiliselt realiseerida. Alustasin võrkpalliga, areng kulges kogu aeg tõusvas joones. Tagasilööke polnud. Füüsilised eeldused olid mul olemas ja mäng kui selline mulle meeldis. Eksirännakuid alalt alale mul polnud. Isa eeskujul oli võrkpall minu jaoks ainuõige mäng. Tehtud valik oli õige.
Noorteklassis tulid esimesed võidud. 17-aastaselt tõusin juba N Liidu juunioride koondisse, olles kaaslastest kuni kolm aastat noorem. Tulid võidud Euroopa meistrivõistlustelt. Siis ootas ees Liidu teine koondis, AKSK ja esinduskoondis. Näiliselt oli kõik muidugi lihtne ja kiire. Kuid eks kõige selle taga oli suur töö, sest paljalt eelduste pealt ei saavuta edu keegi. Olid ka tagasilöögid, milleta tippsport ei ole mõeldav.
Siiski võin julgelt öelda, et saavutasin tippspordis olles kõik, mis võimalik. Mul oli hea meeskond, suurepärased meeskonnakaaslased, teenekad treenerid. Olid võimalused oma võimete realiseerimiseks. Teha just seda, millest unistasid, mida soovisid. Käidud tee oli pikk ja väsitav, kuid kindlasti seda väärt, et ette võtta.
Sporditeed kroonis olümpiavõit, olgugi et kaks olümpiavõimalust võeti vägisi käest. Kokkuvõttes olen saavutatuga rahul: olümpiavõit on maksimaalne tipp, kõrgemale pole sportlasel kuhugi püüelda.
Spordis on võitudega kaasas käiv kuulsus paratamatu, ja nii olen seda ka tippspordiaastatel võtnud, laskmata sellest melust end suuremat segada. Kui inimene ükskõik millisel elualal oma tööd hästi teeb, võib ta rahul olla. Mina olen. Tänapäeva sport on võibolla sattunud liialdatud tähelepanu orbiiti, aga tegija ise peab seda nähtust rahulikult võtma. Muidu on oht läbi põleda ja tähetund jääbki saavutamata.
Mul läks tegelikult väga hästi.
Viljar Loor, olГјmpiavГµitja
Mees, kes kuulus vГµitjate meeskonda
Eesti võrkpallilegendi Viljar Loori sportlasetee on harukordne. Ta kuulus seitse aastat järjest suurriigi meeskonda, mis maailmas ainult võite tunnistas. Suurturniiridel võidult võidule sammus. Ja seda mitte napi edu või raske tööga, vaid ülekaalukalt ja kindlalt. See meeskond ei vajanud lõpuheitluses kunagi viiendat, otsustavat geimi.
Ja selles suure riigi suures meeskonnas oli eesti mees Viljar Loor üks peategelane. Mitte pingil istuja, vaid eesliinil võitleja. Ta oli Zaitsevi ja Savini kõrval peatreeneri Vjatšeslav Platonovi üks talisman, kellele treener kindel oli. Samas lootsid need mängijad treenerile.
Ja nii seitse aastat. Viis korda järjest tuli Loor N Liidu koondislasena Vana Maailma meistriks. Kaks korda maailmameistriks. Kahel korral võitis maailma karika. Oli osaline maailma võrkpalli rekordmängus, kui N Liit kohtus 1982. aastal jalgpallipühamus Maracanal 96 000 pealtva