Minu Kreeka
Ester Laansalu
Viisteist aastat tagasi, kui giidina tööle asusin, oleks võinud reis Kreekasse jääda mulle elu viimaseks. Saatusel olid aga hullemad plaanid: ma pidin jääma Kreekasse kuudeks, siis aastateks ja õppima ära kohaliku keele. Kas kreeklased on tõesti laisad ja vahetpidamata streikivad muiduleivasööjad? Aasta otsa lagipähe paistvat päikest nautivad ja veiniklaasi keerutavad logardid? Kõige rohkem üleaisalöömisi sisaldavast mütoloogiast läbi imbunud maailma parimad armastajad? Tõde ei saanud ma teada enne, kui õppisin rääkima matemaatilistest sümbolitest koosnevas keeles, saavutasin oodatud külalise staatuse kreeka peres, suutsin naeratuse saatel asuda sööma grillitud kaheksajalga ja peale juua köharohtu meenutavat aniisiviina ouzo’t. Küsimusele, mis maa on Kreeka, oskan ma nüüd vastata: „Tulge kaasa, mul kulub selle lahtiseletamiseks vaid nädal.”
Ester Laansalu
Minu Kreeka
PГјhendan oma lastele
Triinule ja Tanelile
SAATEKS
See, millest ma aru sain, on imekaunis; sellest ma järeldan, et ka ülejäänu, millest ma aru ei saanud, on samuti imekaunis.
    – Sokrates
Kui ma lapsena järjekordselt kurguarsti juurde sattusin, ütles kelmikas arstionu: „Sa peaksid lõunamaale kolima, siis saad kurgu terveks, hääle tugevaks ja lõpuks ka mehele!”
Ja kui kurk oli korda, hääl tugevaks ja minust lõpuks giid saanud, ähvardasin naljaga pooleks oma reisijaid: „Püsige vagurad, muidu panen teid raamatusse, mille ükskord pensionipõlves kirjutan!”
See aeg jõudis kätte tunduvalt varem…
Lood selles raamatus on pГјhendatud eelkГµige Kreekale, kuhu ma 15 aastat tagasi sattusin, ja kГµigile neile lihtsatele, aga sГјdamelt suurtele inimestele, kellega olen siin kohtunud. Ma teen mГµttes kummarduse kГµikidele reisijatele, kellega mul on olnud au Kreekat avastada.
See maa pani mind end täiendama, lõputult lugema ja õppima. See maa õpetas mind armastama inimest koos kõigi vigade ja krutskitega. See maa andis mulle ka valusaid õppetunde, pani enda ja ümbritseva üle juurdlema.
Tundub, et ma ei ole veel saanud kГµiki vastuseid, mida siia otsima tulin.
    Tartu – Ateena,
В В В В kevad 2011
KГ•IK ALGAB SГњGISEL
Tibutab tasast vihma. Värvilised vahtralehed on virvendavasse porilompi liuelnud ja võtnud paadi kuju, mis justkui tahaks kuhugi triivima hakata. Sõiduteel ei liigu hingelistki, sest sügisesed põllutööd on juba lõppenud ja isiklik sõiduauto on vaid üksikutel väljavalitutel.
Ega sel umbes 40 aasta tagusel ajal midagi viga olnud. Lapsed leiutasid endale ise tegevust. Paarisaja meetri kaugusele soostunud oja äärde marssimine tundus suursuguse ettevõtmisena. Ikka suuremad ja targemad ees. Puuvõrasse ehitatud onnis kuulati külg külje kõrval targemate ettelugemist. Maast kõrgemal tundus kõik kuidagi põnevam. Uskumatud seiklused maa peal ja vee all kas tekitasid huvi või panid kahtlema: kas see kõik seal kaugel ilmas on tõesti olemas? Kes suutis ennast võõrastesse seiklustesse mõelda, kes mitte. Nõukogude noor pidi olema asjalik kodanik, mitte mingisugune logardist unistaja.
Mina kuulusin paraku hullude unistajate hulka. Ja see tee oli mulle määratud juba varases nooruses…
Kaks kõhna sagris juustega mehehakatist, ühel juba vuntsiudemedki nina all, asjatavad päikeses kiirgava mootorratta kallal.
„No kurradi kurrat, ei võta eluvaimu sisse!”
Kulub tund, siis järgmine. Sinise-valgekirjust vakstuvankrist kostab kerget viginat. Üks noormeestest heidab sinna pilgu ja ühmab:
„Küll magab edasi! Meil alles töö pooleli.”
Käru lüüakse kiikuma, mutrivõtmed kõlksuvad. Vankris pikutaja aga ei taha leppida. Magatud juba küll ja seljaalune ka kahtlaselt märg. Kisa läheb kõvemaks.
„No on ikka jama!” pomiseb noorem mu onudest – vaid üheksa aastat käruelanikust vanem. „See lapsehoidmine on nagu karistus kaelas…”
„Ah mis!” poetab teine onu võtmeid klõbistades. „Ma vahtisin omal ajal sinu järele, eks nüüd on sinu kord lapsehoidja olla.”
Esimene mats jalaga kä