Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi.
Kristina Kallas
"Aga mis te seal Vietnamis tegite?” küsitakse uudistavalt. Tundub arusaamatu, kuidas saab lihtsalt koti pakkida ja Vietnamisse sõita, pealegi veel väikelapsega. Mitte töö pärast, mitte turismireisile, vaid mõneks ajaks elama. Vietnam on suurepärane koht lihtsalt niisama olemiseks. Kui ma mõni aeg tagasi, seljakott seljas, esimest korda Vietnamisse sattusin, ahhetasin kodustele: siin on soe, söök on jumalik ja kõik on nii odav! Ererohelised riisipõllud, türkiissiniste lahesoppide järsud lubjakivist kaljunukid, hallikassinised mäeahelikud, kultuuride ristumine, veider kommunistlik režiim – romantiline, eksootiline, põnev! Kas sellesse riiki on väikese lapse ja seljakotiga turvaline ja vastutustundlik rändama minna? Ootamatult avastan, et seekord pakub Vietnam tõsiseid katsumusi, mis panevad proovile mu senised tõekspidamised ja nii mõnigi kord kõigutavad mu maailmaparandamise usku.
Kristina Kallas
Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi.
Selle raamatu teekond on olnud pikk, oma kaks aastat, mille jooksul on tema valmimisse oma käe või õigemini mõistuse külge pannud väga suur hulk inimesi. Ükski raamat ei valmi ju vaid autori ainutööna. Siinkohal soovin erilise tänu edastada kahele inimesele, lootes, et teised asjaosalised seda esiletoomist pahaks ei pane. See raamat ei oleks kindlasti sündinud Marjeta, kes oli osaliselt idee autor ja kahe aasta jooksul minu tagantutsitaja ning innustaja. Aitäh inspiratsiooni, aga ka kannatlikkuse eest talle kaugele ookeani taha. Tänusõnad lähevad ka teisele poole ookeani taha, kaugele saarele Vaikses ookeanis, kus elab oma perega Anna – aitäh Hanois koos veedetud aja, raamatu lugudele kaasamõtlemise ja suurepäraste fotode eest!
SAATEKS
Ammuaega tagasi, noore neiuna vaatasin käsipõsakil igavledes Nõukogude Eesti ühe depressiivse väikelinna kooli inglise keele tunnis õpikust pilti Londoni punastest double-decker’itest ehk Londoni kahekordsetest bussidest Big Beni taustal. Kuigi mu isa püüdis mind veenda vastupidises, tundus inglise keele õppimine nii mõttetu! See keel kuulus võõrastele inimestele, kes pealegi elasid „piiri taga”. Mis on minul nende keele õppimisega asja! Iialgi poleks ma julgenud arvata, et kunagi sõidan ma ka ise double-decker’ite ülakorrusel, juuksed tuules lehvimas. Toona oli London ju kättesaamatult kaugel! Vietnamit ei olnud mu Nõukogude Eesti aegses maailmas olemaski.
Õnneks on puberteedi ja täiskasvanuks saamise vahele jäänud paarikümne aasta jooksul maailm imeväikeseks muutunud. Enam ei ole olemas „piiri taga” asuvaid maid. On vaid maad, kus ma olen käinud, ja maad, kus ma ei ole käinud. Euroopa on täna minu koduks ja välismaa on kõik see, mis sealt väljapoole jääb. Et jagan pereelu kahe riigi – Eesti ja Poola – vahel, pean nüüd Varssavisse lendamist sama tavaliseks kui omal ajal Tallinnas sugulaste külastamist.
Just sellepärast võib seda raamatut võtta ka kui oodi globaliseerumisele. Kui poleks langenud Berliini müür ja lagunenud Nõukogude Liit, kui Vietnam poleks oma väravaid maailmale avanud ning kui kõigele sellele poleks järgnenud interneti- ja odavlennufirmade ajastut, poleks sündinud ka seda raamatut. Loomulikult tean ma üleilmastumise varjukülgedest: suurenevast ebavõrdsusest vaeste ja rikaste riikide vahel, loodusvarade hävituslikust kasutusest, keelelise ja kultuurilise amerikaniseerumise pealetungist, kultuurikonfliktidest. Riigiteadusi tudeerides sain hea (teoreetilise) põhja ja Vietnamis veedetud aeg kinnitas kõikide nende probleemide olemasolu. Ka varjukülgedest on raamatus natukene juttu.
Kuid möödunud sajandi lõpus valla pääsenud globaliseerumisel on ka teine, positiivsem külg – üksikisiku (praegusel juhul siis minu) tasand. Globaliseerumine on ära uhanud külma sõja rajatud poliitilised vallid ja hõrendanud piire, mis eri kultuure üksteisest eemale hoidsid. Inimene on muutunud vabamaks – ma võin tänapäeval minna kuhu iganes (peaaegu)! K