Mait Riisman
Tiit Lääne
Raamat vesipallis olГјmpiavГµitjaks tulnud Mait Riismanist.
Tiit Lääne
Mait Riisman
Igal inimesel on oma saatus
Selles ma ei kahtle. Ja mitte sellepärast, et ma nii usun, vaid selle teadmisega on saatuselööke kergem vastu võtta, valu vaigistada. Oma saatusesse peab uskuma, see aitab elada, sest elu ise jääb alati ebaõiglaseks. Lapsest saati pead vastu võtma löögid, mis on sulle määratud. Nad karastavad sind ja aitavad jälle tõusta.
Mäletan, kuidas spordilaagris suured poisid mind, väiksemat, piinasid, õpetasid elu. Treener ei astunud kunagi mu kaitseks vahele. Olin ta peale tige, sest teisi kaitsjaid niikuinii polnud. Ta kutsus selles karjas mind hellitavalt vaikseks hunduks. Ja kui ma olin suuremate penide poolt järjekordselt pügada saanud ja näritud, tihkusin nurgas, väikseid rusikaid saamatult kokku pigistades omaette nutta ja lubasin elu ebaõiglusele kätte maksta. Taipasin, et tugev pole see, kes suudab valu teha, vaid see, kes jõuab seda välja kannatada, ja ma ei murdunud.
Ka siis, kui mu turi läks laiemaks, õlad ümaramaks ja laiade käppade alt paistsid teravad küüned, kui suutsin karjas juba enda eest seista ja minuga püüti vältida liigset kehalist kontakti, ei seltsinud ma endiselt palju kellegagi.
Mu “verekood” ei sobinud teiste omaga kokku. Ka keskkoolis ei muutunud midagi. Ma ei kõlvanud sellele kultuurkarjamaale, kus vabariigi tollane majanduspoliitiline aktiiv oma tõukarja aretas. Kellele siis meeldib, kui karja ümber noor hunt ringi hakkab jooksma. Ja lõpuklassis, kui olin esmakordselt arvatud N Liidu noortekoondise kandidaadiks, lisati mu läikivasse iseloomustusse telefoni teel täiendavaid märkusi. Olge temaga ettevaatlik!
Siis tundsin, kuidas punased lipud mu ümber koomale tõmbusid. Näe, kuskile ta ei saanud, itsitati järele, tavaline koolikoridori tühikargaja… Ja selleks korraks oli elu mind näoga porri surunud, selle asemel, et vähemalt ausas võitluses selili suruda. Oo saatus, hoia mind omade eest, vastastega saan ise hakkama!
Ka häbi pead kannatama, kui usud oma õigust. Ära unusta, elu pole kunagi õiglane. Pole kellelgi vaja teada, kuidas sa hommikuti enne tunde, kui teised lapsed magusalt sängis magasid, basseini jooksid, rauaga käed villi ajasid, vees edasi-tagasi vehkisid ja üksinda palli armetult vastu seina tagusid, kuni plaadid seinalt kukkuma hakkasid ja ujula direktor pääsme ära võtta ähvardas.
Ei, elu ei saa mu vastu olla nii ülekohtune… Ja ühel talvisel õhtul, 18aastasena, tõmbasin keti puruks ja läksin kahe raske kohvriga Estonia rongi peale, et Venemaal õnne otsida, endale rasket leiba teenida. Siis ma veel ei teadnud, et valus raud ümber kaela veel 15 aastat kõri soonib.
Vanaema rääkis alati, et Venemaal on metsad paksemad, laaned laiemad. Ka hunte pidi seal rohkem olema. Egas midagi, omade seltsis kergem ulguda. Tundsin end vabana, kuid tegelikult olin suures puuris, mille raudtrellide vastu vaid hambaid võis nüristada. Midagi oli elus täiesti valesti. Ka Venemaal ei muutunud mu elus midagi. Mu “verekood” ei sobi kuskile. Tähendab, viga pole elus, viga on minus, aga vereülekannet ma tegema ei lähe. Kardan, nahk läheb äkki plekiliseks, olgu ta parem pargitud, armiline. Ka pilk võib muutuda liiga truuks ja oledki märkamatult kodustatud ja hakkad peremehe vile peale sabagi liputama. Ei, siis ei karda sind ka mängus keegi. Hilja, nii et ulu edasi!
Möödus viis aastat.
Ma seisan jälle Balti jaamas, kus rahvas oma sangareid juubelduste ja orkestri saatel vastu võtab, kangelasi õhku loobib. Mul on vastas mu ema, paar sõpra ja mõni juhuslik uudistaja. ”Kes see veel on?” Sõbrad on isegi tammepärja kuskilt hankinud. Olen ma võitja? Üksainus võit, üksainus medal, muud mitte midagi. Ka tulemusteks eraldatud leheküljed selles raamatus jäävad vist pooltühjaks. Pole ei maailma ega Euroopa meistritiitleid, mida mu meeskonnakaaslased veel aastaid võitsid, pjedestaalil peremehetsesid, kõiksugu loorbereid lõikasid. Mu sportlik karjäär lõppes 23-aa