Minu Maailmameri

Uku Randmaa

Olen lugenud autoriteetsete purjetajate raamatuist, kuidas nemad valmistusid ümbermaailmareisiks. Aastaid! Piltlikult öeldes alustasid purjeka projekteerimisest ja metsast emapuu otsimisest. Mina seevastu läksin enne reisile asumist poodi ning ostsin tuhande krooni eest konserve ja ploki õlut. Rohkem ei viitsinud tassida. Mu purjetamisoskus oli enne teeleminekut üsna napp: siiani ei olnud ma Läänemerest välja saanud. Ookeanilained on aga hiiglaslikud nagu Lõuna-Eesti kuppelmaastik, kohati ei julge neid vaadatagi. Usutavasti võiksin pälvida kõige kehvemini ettevalmistatud reisi auhinna. Madeira saarele jõudes oli mul kõik otsas. Eestikeelsed juturaamatud olid läbi loetud, nii et hädaga hakkasin pähe õppima laevaseadmete kasutusjuhendeid. Vähesed eesti lauludega plaadid olid pähe kulunud. Vajalikke merekaarte polnud ostetud. Eelinfo sadamate kohta oli korralikult kogumata, panin seda kokku teistelt purjetajatelt kuuldud inforaasukestest. Isegi viimased veinipokaalid olid purunenud. Kõigest hoolimata ma ei kurda. Kui lähed avastusretkele, siis ei saa kõike ette-taha valmis nämmutada. Kui soov on vankumatu, siis ei takista sind miski! Puri üles ja suu kõrvuni! Uku Randmaa

Uku Randmaa

Minu Maailmameri

ENNE TEELEASUMIST

Ma olin enesega rahulolev keskealine valge mees. Mul oli olemas kõik, mida edukuse mõõdupuul ritta seada: pere, neli suurepärast last, maja, suvila, korterid, kinnistud, firmade osakud, hea auto, luksusjaht, ühiskondlik positsioon… Ka sõprusring, kus sõprade naised panevad kadedusepunkte materiaalse heaolu skaalal.

Siis suri mu abikaasa pärast pikka võitlust ränga ja harvaesineva haigusega. Mu igapäevane maailm pudenes tuulde nagu peotäis saepuru. Ma ei leidnud enam iseennast ega oma kohta elus.

Nii tekkis mul keskeakriis, umbes 45aastaselt. Mitut ülikonda on mul tarvis? On mul neid kinnistuid kõiki tarvis? Närviline keskkond, pinnapealsed suhted… Jõudsin punkti, kus hakkasin mõtlema, milleks ma elan.

Ainus tee sellest puntrast välja oli teostada oma unistus: purjetada ihuüksinda ümber maailma.

ESIMENE RETK: VIIKINGITE JГ„LGEDES

Tõsi – ma tean, et sel ajal, kui meremees teeb plaane, mugistab Neptun mõnuga naerda, ühes käes õhtune õlu ja teises antiikne kolmhark või tänapäevane juhtpult, millega ta saadab maailmamerele volilt möllama tuuli ja tsükloneid, hiidlaineid ja keeriseid.

Ent hoolimata veidravõitu huumorimeelest on Neptun tegelikult täitsa tore mees… mõistagi, kui meremees ei unusta teda aeg-ajalt kostitada, kallates üle parda lonksu viskit. Neptun on mu vana tuttav: soolopurjetaja sai minust kaheksa-aastase poisiklutina, kui hakkasin laineid mõõtma Optimistiga.

Purjetanud olen eluaeg, ainuke paus oli siis, kui kolm aastat suurtel laevadel sõitsin. Nimelt sain Tallinna merekoolis tüürimehe hariduse ja läksin seejärel merd avastama. Laeva ametiredelil alustasin jungana, kellest oli alam ainult laevakoer, ja tõusin tüürimeheks, kellest oli ülem vaid kapten. Sõitsin peamiselt kalalaevadel ja ka ühel transpordilaeval, mis tõi kalameestele varustust ja kirju kodustelt ning viis ära kalasaaki. Kuna Nõukogude Liidu laevu eriti kuskile ei lubatud, siis seilasin vaid kahes piirkonnas: kuni Angolani, vahepeal peatudes Kanaari saartel, ning Põhjameres Murmanskist põhja poole.

Pärast laeval töötamist olen töiselt tegelenud äriajamisega ja nautinud purjetamist vabal ajal. Senise mere-elu jooksul olen saanud Neptuniga nii hästi jutule, et kutsun teda enamasti lihtsalt Vanaks.

Niisiis, Vana abiga tahan purjetada üksinda ümber maailma. Varem pole seda teinud ükski eestlane. Ma pole küll esimene sinimustvalge all ümber maailma purjetaja. Esimese Eesti vabariigi ajal alustas koos vennaga ümbermaailmatiiru Ahto Valter, kes oli sellal 18aastane noormees. Teise iseseisvusaja alguses järgnesid kapten Mart Saarso juhitud Lennuk ja Hillar Kuke juhitud purjekas Martha. Ent kõigil neil Eesti purjekatel sõi