Назад к книге «Minu Island» [Tarvo Nõmm]

Minu Island

Tarvo NГµmm

Island. See peaaegu inimtühi saar kaugel keset Atlandi ookeani on ilmselt Euroopa kõige eksootilisem kant. Keeleliselt on Island otsekui külmkapp, kus on aastatuhandeid alal hoitud Põhjala keelt kõige ürgsemal kujul. Ürgne on ka loodus, mille pärast turistid Islandile enamasti lähevad, otsima kirkaid mägijärvi, põlvekõrgusi kasemetsi, vulkaanilise muda vikerkaarevärve. Vahel on see loodus ääretult võimas – maavärinate, vulkaanipursete või tapvate lumetormide ajal.
Muusik ja muusikaõpetaja Tarvo Nõmm on kirjutanud ausa raamatu üheksast Islandil veedetud aastast. Lugeja saab tundma õppida nii islandlaste jubedaid (enamasti mädandamise ja hapendamise teel valmistatud) rahvustoite kui ka uhket ja siirast rahvast ennast, kes ei vaevu tänase päevani koduuksi lukustama.

Tarvo NГµmm

Minu Island

SAATEKS

On aasta kolmas reede. Kalender seinal näitab aastat 2009. Istun Hiiumaal oma maakodus ning jälgin ahjus põlevaid halge. Aeg-ajalt vaatan aknast välja ning pean tõdema, et Eestis pole enam korralikku talve olemas.

Igal aastal käib mõned korrad lumi üle ning jälle on maa must. Kümne päeva pärast olen jälle tööpostil Islandil. Loodan, et seal saab tõelist talve näha, kuigi samas tean, et viimastel aastatel pole seda ka sellel saarel olnud. Täpselt nagu Eestis. Paar päeva on suur lumeuputus, kuid siis kohe jälle plusskraadid ning maa on hetkega must. Islandil on maa sõna otseses mõttes must, sest laavaväljad on seda värvi tõesti.

Mis maailmas toimub? Kuhu on kadunud pГµhjamaade talved? Miks sajab Kanaaridel lund ning Eestis tulevad jГµulude ajal pungad puule?

Looduses on kõik segamini pööranud, samamoodi ka igapäevases elus. Käes on ülemaailmne majanduskriis, millest pole puutumata jäänud ka Eesti. Vaid mõni kuu varem tabas kriis rängalt Islandit. Nüüd on vaid üks küsimus: kas uhke viikingirahvas suudab end taas jalule ajada või neelatab muu maailm ta alla ning Islandist saab tavaline Euroopa Liidu ääreala?

Paras mõtetesegadus valitseb mind juba aastaid, sest ma ei saa siiani aru, miks ma ikka veel Islandil elan. Miks ma üldse Islandil elama peaksin? Läksin ma kunagi vaid üheks aastaks ning igal aastal luban ma endale uuesti, et see jääb nüüd viimaseks. Millegipärast on aga elu läinud teisiti. Kas see on kummaline tekkinud side selle saareriigiga või on see millegi eest põgenemine? Sellele ei ole ma siiani vastust leidnud.

Tajun ikka ja jälle, et Islandil olles mõtlen kogu aeg Eestist, kui aga olen vaid mõne kuu Eestis olnud, tekib tõmme tagasi Islandile. Nagu tiritaks mõlemast käest korraga ja ei tea ise kah, mida tahad. Oleks ehk vaja inimest, kes ütleks: „Nüüd aitab. Koju tagasi ja kogu lugu.” Eks seda ole mulle ka korduvalt öeldud – nii sugulased, tuttavad kui ka sõbrad. Samas pole ju tänapäeval teisel maal töötamises midagi halba, sest paljud on oma elu sedasi sättinud. Tunnen end hästi nii Islandil kui ka Eestis.

Nii mõnedki minu sõbrad on Islandisse armunud esimesest pilgust ning käinud mul külas veel teinegi kord. On sõpru, kes plaanivad tulla ka kolmas kord – just mingi kummalise sisemise tõmbe tõttu. Island neelab inimesed endasse ääretu energiaga. Minu vanemadki on selle tee ette võtnud mitu korda. Selles pisikeses saareriigis on midagi tohutult võimast ja külgetõmbavat. Island lihtsalt on tõesti nagu muinasjutt.

Kümme aastat tagasi poleks ma tulnud selle pealegi, et elan ja töötan kusagil välismaal. Ma olen alati paikne inimene olnud, kuid nüüdseks on minust saanud alalõpmata reisikotigaliikuv mees, kes enamasti ei vaja isegi asju, mida endaga kaasas veab, sest igas elukohas on ju kõik vajalik olemas. Olen üheksa aastaga reisinud Eesti ja Islandi vahet umbes 25 korda. Kui iga käik tähendab kahte otsa, siis läinud ja tulnud kokku 50 korda ning seda nii meritsi kui ka lennates. Meresõit ning autosõit võtavad edasi-tagasi reisides kokku üheksa päeva, sest Islandile viiv laev alustab sõitu Norrast Bergenist, kuid sinna saamiseks tuleb enne autoga läb