Minu Austraalia
Airi Ilisson-Cruz
Pime possumionu kolistab elektritraate pidi kui kass, mängukaru moodi koaalad nosivad puu otsas eukalüptilehti ja väledad pisikesed gekod vilistavad elutoa seintel laulda. Tänavapilt näeb välja kui üks jumalavallatu multikultuuri supp ja inglise keelt kogeb uskumatu aktsendiga variatsioonides.
Austraalia, unistustemaa.
Eestis oli mul just nagu kõik olemas, ainult et hing ei andnud rahu. Lõpuks läksin, ikka seda oma unistust otsima. Jutustasin punase kahemeetrise kängurust sõbraga Austraalia unenägude aegadest ja kihutasin hiigelrekkadel läbi tuhandeid kilomeetreid kõrbeavarusi. Tassisin farmis ananasse ja arbuuse, müütasin linnatänavail loteriipileteid ning teenisin ettekandjana nagu sajad teisedki noored eestlastest ilmarändurid. Seikluste keskel leidsin ootamatult selle, mida enesele teadmata otsinud olin.
Airi Ilisson-Cruz
Minu Austraalia
Sissejuhatuse asemel
Elasin sel ajal vaest, kuid kogemusterohket üliõpilaselu, mille säravamatest hetkedest meenuvad näiteks peo lõpetamine konjakiga järgmise päeva lõunal või porine külm varahommik Saksa kiirteele sissesõidul, kus ma, pöial püsti, maailma tervitasin ja järsku aru sain, kui õnnelik ma olen…
Kireva elu käigus tekkis mulle üks endast vanem sõbratar, erinevalt minust hästitasustatud töökohal – ja vaimustavatest ideedest pakatamas.
Kord kõigutasime temaga jalgu Viljandi folgil torupillimuusika saatel, kui ta ootamatult küsis: „Kas sa tuled minuga Indiasse?” Rüüpasin poolikust pudelist tubli lonksu siidrit ja vastasin laia naeratuse saatel, et muidugi lähme, miks ka mitte! See tundus liiga absurdne plaan, et kuidagi olla tõsi, aga paari kuu pärast me lennukil istusimegi. Sõit tuli tudengi rahakotile roppu moodi kallis, nii et murdsin pärast tükk aega pead, kuis võlgu tagasi maksta.
Kuu aega Indias pööras mu arusaamise maailmast pahupidi. Alustuseks kukkusin reisil pea lõhki, lebasin tükk aega haiglas ja – armusin Aasiasse. Sellesse määratusse, segasesse, hullumeelsesse, „kavalam võidab”-, räpasesse, imedest ja jumalatest tulvil maailma, millest end maailma nabaks pidav valge rass tavaliselt vaid õudusund oskab näha.
Loomulikult vaatasime ka meie ära Taj Mahali. Kuid sealsamas kõrval seiklesime, varbavaheplätad kuivanud loomasitast umbes, maailma ilusaima lossi kõrval vaestes agulites, et tundma õppida tõelist Indiat. Millist kaupa pätsivad indialannad lehma väljaheidetest? Mida hakata peale hiigelsigade vahel räbalates ringi müttavate kriimude põnnidega, kes su riideürbist virutuse ähvarduselgi ei kavatse lahti lasta? Kuidas vastata isale, kes sulle raudteejaamas oma kaheaastast printsessi müüa üritab? Kogemustekilde laekus minutis mägedena.
Mitu aastat hiljem pöördusin Indiasse tagasi, me reisisime sõpradega põhjast lõunasse. Vaatasin külma rahuga, kui sõbrad uskumatusest kiljusid, nähes ringi jooksmas rotte raudteel või hotelli tualetis peopesasuuruseid punaseid lutikalisi. „Milles asi, need ju ei hammusta!” lohutasin. Niimoodi vist tekib oskus väheolulistest asjadest mööda vaadata.
Nautisin sildita pudelist kohalikku veini, pistsin pea logiseva bussi aknast välja, hoidsin kurvides kahe käega eesistuja pingist kinni ja matsin end kõrgmägede kindlustamata servadel eredas päikesepaistes vahelduvaisse postkaardivaadetesse. „Gaasi, pane veel juurde!” utsitasin mõttes bussijuhti, kes, nagu meeleolu taibates, ragisevast raadiost India diskomuusika põhja keeras. Seda võimalust ju ei eksisteerinud, et buss oleks vääratanud!
Kahjutundega pöördusin talvisesse Eestisse tagasi. Okas jäi hinge.
Mind kummitas imelik, seletamatu ja järelejätmatu aimdus, et Aasia taga ootab veel midagi.
Pool aastat Eestis virelenud – või mis, mul oli ühiskonnas lugupeetud kõrgepalgaline töökoht ja mu elukaaslasel oli maja Meriväljal! –, otsustasin ära. Keda ma lollitan, et igal aastal ameti- ja elukohti ja mehi vahetan, lootes uute väljakutsete madinas rahu leida?
Taotlesin viisa, ostsin läbi Taimaa ja Singapuri