Назад к книге «Minu Dublin» [Kristiina Piip]

Minu Dublin

Kristiina Piip

Ei, ma ei tulnud Dublinisse kalkuneid kitkuma. Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis just Iirimaale tulla. Tahtsin lihtsalt ära. Ära sombusest Eestist, lähenevast talvekülmast ja lõputust koolistressist. Esimene suvi Dublinis tõi mu teele rasked valikud. Elu, mis näis stabiilne ja enesestmõistetav, tegi järsku traagilise pöörde. Üleöö leidsin end taas ihuüksi võõras riigis, võõraste inimeste keskel, ja mulle sel hetkel kõige olulisemad inimesed olid mu kõrvalt jäädavalt kadunud. Nii ei jäänudki muud võimalust, kui hakata võitlema selle nimel, mis veel oluline – iseenda elu, Eestisse jäänud pere ja tuleviku nimel, mis mälestuste toel enam nii trööstitu ei tundunudki. Olen jõudnud Dublinis kaheksa aasta jooksul tosin korda kolida, vahetada mitu töökohta, olla politseis kahtlusalune ja pidada advokaadiga nõu, kuidas oleks kõige parem endisele ülemusele kätte maksta. Ja algul oli mul kavas tulla siia ainult aastaks! Dublinis on midagi sellist, mis mind ära ei lase.

Kristiina Piip

Minu Dublin

SISSEJUHATUS

See on mälestus minu Dublinist. Tänaseks on sellest juba üle seitsme aasta, kui ma esimest korda Iirimaale jõudsin. Enne lennuki maandumist kangastus mu silme ees pilt vihmasajus sebivatest tedretähnilistest punapeadest. Vihma sadas küll, aga ma ei märganud mitte ühtegi punapead. Olen ma ikka Iirimaal? Ja mis kummalist keelt siin räägitakse?

Need olid minu esimesed mõtted, kui ma kohvrirataste põrina saatel Iirimaa tänavatele astusin.

Sel hetkel ei osanud ma aimatagi, et juba järgmisel päeval olen Põhja-Iirimaalt ringiga Dublinis tagasi – elukohata, töökohata, rahata. Vaatamas kadedusega kõiki neid õnnelikke inimesi, kes kiirustasid mulle teadmata suunas – kes koju, kes trenni, kes niisama sõpradega kokku saama.

Iga väikseimgi sündmus, mis sellele päevale järgnes, iga inimene, keda sel maal kohtasin, sümboliseerib minule justkui doominokivi ses lõputult kirevas jadas. Oli hetki, mil mõni neist lõi ohtlikult kõikuma, oli hetki, mil kogu rivi pudenes koost, aga oma kangekaelses järjekindluses alustasin ma otsast ega jätnud enne, kui viimane neist uuesti kindlalt püsti sai. See võttis mul mitu aastat, kuid muster, mis sellest kujunes, sai üllatavalt huvitav. Veidi kaootiline küll, aga siiski mulle nii omane.

В В В В Dublin,

В В В В 2011

PГ•HJA-IIRIMAAL 2004

PETTUMINE PORTRUSHIS

Heidame pilgu paberile, millele on kirjutatud hotelli aadress. Kui hästi läheb, siis on meie tulevast tööandjat õigel ajal informeeritud ja ta ootab meid uksel, valmis lahkesti peavarju ja söögipoolist pakkuma. Seda viimast oleks hetkel hädasti vaja, sest kõht on pikast reisist väga tühi.

Linn tundub juba magavat. Mitte ühtegi hingelist, autodest rääkimata. Kell võib olla umbes üheksa õhtul. Seame sammud Main Streeti poole, meist paremale jääb õhtutuules kohisev Atlandi ookean.

Leiame hotelli kiiremini, kui arvasime. Avame kõheldes toretseva peaukse ja vaatame tühjas restoranis küsivalt ringi. Meile läheneb väikest kasvu, viiekümnendates eluaastates naisterahvas, kelle lühikestes juustes on juba salguti halli. Jääb mulje, et ta räägib ülehelikiirusega, ja esimese minuti jooksul ei erista ma tema jutust muud kui kahte sõna – Kristiina ja Anna. Needki inglispärase hääldusega. Kuna lause tonaalsus lõpu poole kõrgeneb, eeldan, et tegu on küsimusega. Noogutame märgiks, et need oleme tõesti meie.

Käsi surub kätt, õhus lendlevad viisakusavaldused. Tunnen end inglise keeles väljendades puisena ja taban oma lausetes kohutava aktsendi. Einoh, tore küll, niipaljukest siis aastatepikkustest inglise keele õpingutest.

„Te olete kindlasti pikast reisist väsinud?”

„Kas kõhud on ka väga tühjad?”

Väikese käbeda naise energiavool viib meid sujuvalt hotelli kööki. Vaevalt jõuame istet võtta, kui meie ette lauale ilmub suur taldrikutäis rasvaseid friikartuleid ja paneeritud kala