Jaan Talts
Tiit Lääne
Jaan Taltsi 60 aastat ajakirjanduses ilmunud aritklite läbi.
Tiit Lääne
Jaan Talts
Sari “Olümpiavõitjad”
Varem ilmunud:
“Jaan Talts” 2004
“Jaak Uudmäe” 2004
“Aavo Pikkuus” 2004
“Johannes Kotkas” 2005
“Svetlana Tširkova” 2006
“Jüri Tarmak” 2006
“Mait Riisman” 2006
“Erika Salumäe” 2006
“Voldemar Väli” 2007
“Alfred Neuland” 2007
“Viljar Loor” 2007
“Ivar Stukolkin” 2008
“Kristjan Palusalu” 2008
“Osvald Käpp” 2008
“Ants Antson” 2008
Proloog
Olen mГµelnud, miks just minul Гµnnestus teha palju maailmarekordeid ja rekordeid Гјldse. Ja miks mina lihtsa maapoisina kusagilt Eestimaa nurgast Massiarust Гјldse sattusin suurde sporti.
Nii öelda jala ukse vahele saavad ju paljud, aga sealt edasi väga vähesed. Mina aga trügisin edasi ja üllatavalt kiiresti ja kindlalt, nagu olekski mulle koht seal üleval reser veeritud. Ma ei olnud käinud üheski spordikoolis, mul ei olnud kuulsaid ega tarku algteadmiste jagajaid, olin kehaliselt suhteliselt andetu – koolis oma klassis ja hiljem tehnikumis esimesel kursusel kõige noorem ja väiksem.
Ka vendadest olin kõige noorem ja väiksem. Ma ei mäleta väga konkreetselt, aga oli juhuseid, kui suured ja tugevamad mulle nii kodus kui koolis koha kätte näitasid. Võibolla siit sai alguse minu halastamatu edasipürgimise vaim. Võimalik.
Ja lõppude lõpuks polegi nüüd see nii tähtis, kuidas kõik algas. Tähtis on see, et asi toimus. Aga läks ju päris hästi, olgugi et oli ka pettumusi ja alati tahtsin parimat. Kahju on mõnest tulemusest, mis jäi tegemata erinevate põhjuste tõttu, kuigi sportlik vorm seda ometi lubas.
Näiteks 600 kg Münchenis. Võidud mind nii väga ei huvitanud. Mind huvitas rohkem see, milleks inimene – mina – võimeline on.
Sellepärast loobusin ka paljudest tähtsatest võistlustest, kus jagati kulda ja kuulsust. NSV Liidu rahvaste spartakiaadist 1971 ja samal sügisel Peruus toimunud MM-võistlustest. Need kullad oleksin ma võitnud ka viletsa vormiga, aga nendel päevadel poleks ma tõstnud maailmarekordeid. Nii et parem ravisin vigastusi või tegin trenni.
NГјГјd siis natuke rekorditest. Naljaga pooleks, aga mul oli ju lihtne maailmarekordit teha, sest enamik kordi pidin selleks ainult pГјstitama isikliku rekordi.
Tänastel sportlastel siin Eestimaal on seis keerulisem: jookse, hüppa, heida või tõuka isiklik, aga see on veel väga kaugel maailmarekordist. Isegi meie tänased iidolid Erki Nool või Andrus Värnik ei saaks isikliku rekordiga lähedale maailma tipptulemusele. Liiga paljud sportlased räägivad, et tähtsam kui tagajärg on koht.
Mis siis teha?
Vaja on treenida arengu nimel ja mitte rahulduda saavutatud kohtadega. Pigem mõelge heale tagajärjele, küll siis ka hea koht tuleb. A- ja B-normist ei tohi saada eesmärk, et pääseda suurvõistlustele. Eesmärk peab olema võita suurvõistlus. Pidev areng kõige kõrgema eesmärgi nimel võib viia võidule.
Treenimise eesmärk on areneda – pidevalt püstitada isiklikke rekordeid, kuni isiklik rekord on ka maailmarekord.
See oleks soovitus tänastele ja homsetele tegijatele.
OlГјmpiavГµitja Jaan Talts
Visioon spordikangelasest
Iga aastaring, mis tuleb ajalooraamatusse juurde, maalib kõrgemaks mäetipu, kus kord kõndis Jaan Talts. Mööduvad aastad, tulevad ja lähevad uued spordipõlvkonnad, kuid mäest, mille oma medalitest ja rekorditest kuhjas kokku Talts, ei saa üle ega ümber. Ei saa ümber Taltsistki, kes vastupidiselt paljudele teistele spordisangaritele on tegija ka pärast sporditeed.
Taltsi fenomen pani kuuekümnendate lõpus – seitsmekümnendate alguses iga spordist huvitatud mehehakatise kangi sikutama. Mis sest, et ehtsat kangi asendas hoovis või õuel vahel tavaline raudkang, otstes erineva läbimõõduga drenaažitorud. Ohtlik? Aga muidugi.
Seda siis ei mõeldud. Koolipoisid tahtsid Taltsi teha, aga tõstekange ei jätkunud igale poole. Kus need koolisaalides veel olid, tekkisid vahetunnis järjekorrad, sest kangist niisama mööd