Arnold Green
Tiit Lääne
Sellest, kui palju ja kuidas õnnestus Arnold Greenil spordi- ja kultuurirahvast aidata, saame aimu käesolevast raamatust.
Tiit Lääne
Arnold Green
Arnold Green väärib austust
EOK on juba aastaid toetanud meie olümpiavõitjate raamatute väljaandmist, et jäädvustada olümpiasangarite teed spordimaailma tippu. Lähiajal on oodata täiendust lugudega spordikuulsustest, kes Olympose tippu ei jõudnud kas ajastu mittesoosingu tõttu või mõnel muul põhjusel, kuid kes ometi leidnud kindla koha meie spordisõprade südametes.
Täna võime käes hoida Tiit Lääne koostatud raamatut väljapaistvast inimesest – Arnold Greenist, Eesti kultuuri- ja spordirahva sõbrast, julgustajast ja eelkõige toetajast. Sellest, kui palju ja kuidas õnnestus tal spordi- ja kultuurirahvast aidata, saame aimu käesolevast raamatust, sellest räägivad asjaosalised ise ja need arvukad spordi- ning kultuuriehitised ja – sündmused, mille juures oli Arnold Greeni abikäsi.
Kes on uue raamatu peategelane?
Ta on varases nooruses Rakveres spordipisikust nakatunud, pea kõiki kehakultuuri alasid katsetanud, Teisest maailmasõjast eluga pääsenud, soovharidusest ilma jäänud ja seejärel ajastu sunnil aastakümneid riigimehe portfelli kandnud. Nõukogude ajal Eesti kultuuri- ja sporditraditsioone kaitsnud ja elus hoidnud ning Eesti iseseisvumise taastamisele kaasa aidanud Arnold Green on aga tänaseni jäänud ühegi Eesti Vabariigi riikliku aumärgita.
Omaette peatüki Arnold Greeni eluloos moodustab kahtlemata Kääriku spordibaas, mille nad tandemina Fred Kuduga kavandasid ja ka üles ehitasid, kuid mis täna nõuab uut vaimujõudu ja ressursihanget, et olla oma loojate vääriline. Kääriku tuntus pole seotud pelgalt ainult spordiga. Rahvusvaheliste konverentside ja suvekoolide kaudu teatakse Tartu Ülikooli ja Eestit paljuski Kääriku kaudu.
Raamatut lugedes jääb mõndagi ridade vahele peitu, sest Arnold Green on natuurilt tagasihoidlik ja tema paljusid tundjaid pole enam meie keskel. Ometi ei ole kahtlustki, et Arnold Greeni näol on tegemist inimesega, kelle tutvusringkond oli ja on suurmeisterlik – Paul Keres, Gustav Ernesaks, Kristjan Palusalu, Fred Kudu, Mikk Mikiver. Kui siia lisada veel Juan Antonio Samaranch ja Urho Kaleva Kekkonen, rääkimata Eesti sporditippudest, keda Green pea kõiki isiklikult tundis, on selge, miks tema nimi nii tuntud oli.
Lisada tuleks suhted Soomega, seda nii isiklikul kui ka riiklikul tasandil, mida NГµukogude Liidus kГјll tabuks peeti, kuid mis ometi meie iseseisvumistaotlustele allikaveeks olid.
Ayn Rand oma „Allikas” laseb ühel raamatu tegelasel öelda: ”Ära mõtle, mida sa ühiskonnalt võid saada, vaid hoopiski, mida sa võid anda.” Ka Arnold Greeni puhul tuleb rõhutada, et tema valmidus inimesi kuulata ja aidata ei jäänud kunagi katteta, olgu siis selleks kellegi isiklik või näiteks kogu teatri eksistentsi puudutav probleem.
Kindlasti on raamatukangelane ise suurem kui kirja pandu.
Toomas Savi, EOK asepresident Eesti Suusaliidu president
Greeniga ja Greenist
Riias sündinud, Virumaal kasvanud, meheikka jõudes Läti kodakondsusest loobunud, Teise maailmasõja läbi teinud Arnold Green on jätnud oma jälje mitmel moel Eesti ajalukku. Eelkõige hinnatud inimesena, kes seisis aastakümnete jooksul hea sotsiaalsfääri, hariduse, kultuuri ja spordi käekäigu eest.
Järgnevatel lehekülgedel tuleb peaasjalikult juttu sellest tegevusest, mis seotud spordiga. Alustades tema kergejõustikuharrastusega kodukülas, lõpetades Eesti Olümpiakomitee presidenditooliga.
Green ise ütleb, et tal on pikal ja sündmusterohkel eluteel olnud mitu tähtsündmust, millele ta ikka ja jälle uhkusega tagasi mõtleb:
juubelilaulupeo korraldamine, Tallinna olГјmpiaregati ettevalmistus ja avamine, EOK presidendina Eesti tagasiviimine olГјmpialiikumisse.
Aga kümneid ja kümneid kordi rohkem on hetki ja sündmusi, mida seoses Arnold Greeniga võivad meenutada tema lähed